Mille eest oleme valmis surema?

18.03.2008 | | Rubriik: Määratlemata

Aastal 1987, mil kommunism Euroopas veel elavate hulgas oli, arutles Rosemonti kolledži professor Paul Mojzes selle üle, mille eest eelkõige on Kesk-Ida-Euroopa kommunistlike valitsuste all elavad inimesed valmis surema?

Aastal 1987, mil kommunism Euroopas veel elavate hulgas oli, arutles Rosemonti kolledži professor Paul Mojzes selle üle, mille eest eelkõige on Kesk-Ida-Euroopa kommunistlike valitsuste all elavad inimesed valmis surema: «Kui võrrelda marksistliku ideoloogia, usu ja rahvusluse elujõudu, siis on oluline tähele panna, et neist kolmest kõige elujõulisem on rahvuslus. Ehk küll mõned inimesed on valmis elama ja surema kommunistliku ideoloogia pärast, ei kehti see enamuse kohta. Kahtlemata on palju ka neid, kes on usu nimel valmis andma elu, kuid ka sellised inimesed ei moodusta enamust. Enamusele inimestest on rahvuslus ilmselt kõige tähtsam.»
20 aastat tagasi oli kolm peamist asja, mille nimel elada ja surra, kommunism, usk ja rahvus. Mille eest antakse elu täna?
7. märtsi ETV saates «Pereelu» ütles üks noor pereisa üsna enesestmõistetavalt, et ta on valmis andma elu oma laste eest. Laste nimel elamine on loomulik ja arusaadav. Kuid laste eest elu andmine mitte nii väga. Kelle või mille nimel siis üldse elatakse, kui vanemad annavad elu laste pärast ning seejärel elavad lapsed omakorda selleks, et anda elu oma laste pärast…
Kõigi muude võimalike elu eesmärkidega võrreldes on lapsed siiski väga olulised. Statistika näitab, et mida jõukam ühiskond, seda vähem lapsi sünnib. Asjade ja meelelahutuste, mugavuste ja naudingute rohkenedes jäävad lapsed üldjuhul inimeste elus järjest enam tagaplaanile. Ning halb on see, kui kohale, kus varem olid lapsed, tulevad materiaalsed asjad.
Rahvuslusega on samuti nii ja naa. Kunagi, eriti Esimese maailmasõja paiku, oli rahvus eurooplastele väga oluline aade. Kui tookord sõda vallandus, oli palju rahvast Euroopa linnade tänavatel juubeldamas. Kuid siis tulid kaeviksõjad ja miljonid hukkunud ning rahvuslus ei paistnudki enam ülimat ohvrit väärt. Ka tänases Eestis ei ole «elu andmine kodumaa eest» enam enesestmõistetav – küsitluste kohaselt rohkem kui kümnendik plaanib minna tööle välismaale, suur osa noortest meestest ei taha minna sõjaväeteenistusse isegi rahuajal ning mitmel pool mujal on elu parem kui meil. Ehkki rahvustunnet võiks olla rohkem, on ka sel omad piirid.
Kommunismi pärast anti elu peamiselt Teises maailmasõjas ja sellele järgnenud külmas sõjas. Kuid kui seegi aeg 1980ndate lõpus otsa sai, kirjutas Francis Fukuyama, et ajalugu on lõppemas ning kätte on jõudnud «viimase inimese aeg». Et üleilmsete ideede tasandil oli võitnud liberaaldemokraatia ning inimkonnas on nüüd võrdsust seniolematul määral, siis pole enam alust suurteks püüdlusteks, ideaalideks ja aadeteks.
Täna mõistavad kõik ühiskonnaliikmed raha, turu ja majanduskasvu keelt. Ning reklaami kui nende prohvetit. Usk on üsna hästi mõistetav kui horoskoop, eneseteostus ja hingerahu või edu ja «hea õnn» (õnnistus) asjades, mida ette võetakse. Keerulisem on lugu sellise usuga, kus elatakse ja antakse elu sõnadega, millest räägib Mk 14:36: «Ärgu sündigu see, mida mina tahan, vaid see, mida sina tahad!»
Seda, mida meie tahame inimeste, tarbijate, lapsevanemate või rahvusena, teame me hästi. Ja usume ka. Aga mida tahab Jumal?

 


Alar Kilp 

Meie kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees. (2Kr 5:10)