Esileht » Arvamused » Arvamus »

Miljonid kruvikeerajad ainsagi kruvita

01.12.2010 | | Rubriik: Arvamus, Kolumn

Merille Hommik Säärase kujundiga kirjeldab universumit Oxfordi kosmoloog Stanley Gibbs, kes pole mitte üksnes ateist, vaid lisaks veendunud maailma täielikus mõttetuses, tegelane Lars Gustafssoni romaanis «Proua Sorgedahli kaunid valged käed».
Kodumaja aknast näen, kuidas tõusev päike särab aias öösel sadanud lumel. Pole vaja ei gloobust ega kalendrit mõistmaks, et advendiaeg on käes. Loodus on kevadeni lülitatud ooterežiimile. Inimene võib taas hakata kahtlustama, et ehk on isegi tema osa sellest loodust, mis ootab pikisilmi Jumala laste ilmsikssaamist ja vabastamist kaduvuse orjusest, nagu kirjutab apostel Paulus oma Rooma kirja kaheksandas peatükis.
Tunded, mida üks mõte tekitab, võivad olla erinevad, ometi alati mingil määral ennustatavad. Teismeliseeas on raskemeelsus kohustuslik. Vananedes muutub inimene ootuspäraselt härdamaks. Meie reaktsioonid on harjumuslikud.
Seepärast armastavad just vagatsejad manitseda: kordad tegu, saad harjumuse; kordad harjumust, saad iseloomu; kordad iseloomu, saad saatuse. Aga võib-olla on õigus hoopis Philip Rothil, kes vastu vaidleb ja ütleb: «Inimese saatus on nali, mida ta elu mängib tema iseloomule.»
Vahel kõneldakse väitluskultuuri tähtsusest, aga elu näitab, et see on kõrvaline. Palju olulisem on see, kellel üldse lastakse väidelda ja kes jäetakse kõnelema üksi. Palju olulisem on varjatult loodetav tulemus. Sest sageli on see kellegi poolt juba ette ära otsustatud. Kuigi väitlus võiks olla maadeavastusretk, kus pole teada, mis lõpus ees ootab. See aga tekitab hirmu või vähemalt ebamugavust. Seepärast tulebki mõni jätta kõnelema üksi.
Väidetavalt on asju, mis peavad vähemalt kirikus olema kindlad ja mille üle vaielda lihtsalt ei tohi. Näiteks Jumala olemasolu. Aga miks selle üle ei vaielda? Tegelikult on see ju ainus otsustavalt põnev küsimus: kas ja mil moel ta siis ikkagi on? Kas on olemas miski, mille olemasolu me ei saa tõestada? Saame üksnes uskuda. Me ei saavat selle üle arutleda, kuna me mõistus ei küüni. Aga tegelikult arutame ju ikka, vähemalt omaette, iga jumala päev just selle üle. Ükskõik kui vankumatu usk on viimselt küsimärgiga. Kuidas ma saan olla kindel, kui ma päriselt ei mõista? Ehk peaksin kahtlema. Või on parem hoopis vaikida. Et mitte kellegi rahu häirida. Juudi õpetajale Hofets Haimile omistatakse ütlus, et «sõnad üldiselt ainult rikuvad asju». Kindlasti pole ta ainus, kes nõnda arvab.
«Meil pole oma surma kohta midagi öelda,» ütleb ka Carlos Fuentes. Täie õigusega. Kuigi see ei tähenda, nagu me ei räägiks surmast lakkamatult. Nagu ka armastusest ja Jumalast. Hiljuti jäi kõrva ühe eesti kirjaniku vastus küsimusele, millest ta üldse kirjutab. «Ikka sellest, millest alati kirjanduses: elust ja inimestest,» vastas ta. Aga see on hoopis ajakirjanduse kui uudishimu rahuldamisele suunatud kirjutamise definitsioon.
Iga tõsine küsimine meie olemise põhja ja sisu järele, ilmugu see kas patentreligiooni või selle geneerilise koopiana – milleks kahtlemata on ka läänelik kunst –, tegeleb ikka üksnes kolme teemaga: armastus ja surm ning see, mida me parema sõna puudumisel nimetame Jumalaks. Popkultuur võib sama kolmikut esitada ingliskeelses fraasis: «sex, drugs and rock’n’roll». Esimesena hõiskas selle välja briti laulja Ian Dury oma 1977 ilmunud singlil. Tegelikult on see parafraas vahel Lutherile omistatud rahvalikust ütlemisest, mille algkuju võib väidetavalt juba vanas Indias leida. Eesti keeles: naised, viin ja muusika.
Armastus võib teiseneda pelgalt naudinguks, aukartus surma ees ajukeemiaga manipuleerimiseks. Ja Jumalast saab see, mis rokib. Rahustab ja erutab üheaegselt. Võib olla mõnus, võib olla vägivaldne. Mis ei erinegi väga palju eelmise sajandi alguse religiooniloolase Rudolf Otto määratlusest, et pühade olemus seisneb selles, mis on ühtaegu vastupandamatult ligitõmbav ning õudustäratavalt eemaletõukav. Sume ja jube ühes karbis, mis lihtsalt sunnib küsima võimalikkuse ja tähenduse järele.
Sest kas me tegelikult teame, et sellel maailmal on tähendus, või tahame ja ootame, et tal see oleks. Kas on tähendus tõusva päikese säral, mis peegeldub öösel sadanud lumel, või elame lihtsalt kruvikeerajatena miljonite teiste seas ainsagi kruvita. Või on advendiaeg just see, et otsime ja ootame seda ühte, millesse sobiksime kui valatult, et universum lahti keerata liidetest ja heita ainumaski pilk sellesse, mis on tõeline.

Urmas Petti
,
Eesti Kiriku kolumnist

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)