Esileht » Arvamused » Arvamus »

Miks vaikib enamik mõõdukaid muhameedlasi?

02.03.2016 | | Rubriik: Arvamus

Osalesin 23. veebruaril Brüsselis Euroopa Parlamendis korraldatud kuulamisel, mis keskendus ISISe inimsusevastastele kuritegudele Süürias ja Iraagis. Peaprobleem võitluses islamiäärmuslusega on mõõdukate muhameedlaste enamiku vaikimine.
21-aastane jeziidi neiu Nadia Murad Taha andis tunnistusi oma vangistusest Islamiriigi terroristide võimu all. 2015. suvel vangistas ISIS umbes 5800 jeziidi naist ja last, kellest üle 3000 viibib ikka terroristide vägivalla võimuses. Siiani on avastatud 30 mõrvatud jeziidide massihauda.
Islamiäärmuslaste vangistusest põgenenud Nadia Murad Taha kutsus üles kvalifitseerima neid tegusid genotsiidina, mis ohustab kogu nende rahvast hävinguga. «Meie nõue on likvideerida ISIS,» ütles Nadia. «Kui rahvusvaheline kogukond ei reageeri ISISe kuritegudele, siis hävitab see meie lootuse.»
Egiptlane Majed El Shafie, kes vangistati sellepärast, et ta pöördus islamiusust kristlusse, rõhutas oma sõnavõtus, et eelkõige tuleb seista äärmusliku islami ideoloogia vastu. «Peamine probleem pole konkreetses sõjategevuses ega isegi mitte lääneriikide ebapiisavas reageerimises,» väitis El Shafie. «Peamine probleem on mõõdukate muhameedlaste vaikimine, nende suutmatus või tahtetus astuda vastu äärmuslastele.»
El Shafie, kes juhib organi­satsiooni One Free World International, mis seisab usuvabaduse ja vähemusrahvaste õiguste eest, pidas usuvabaduse tegelikku tagamist mõeldavaks tingimusel, et islamimaades lahutatakse riik religioonist. Peamiseks vahendiks ekstremismi ennetamisel on haridus. Süürias ja Iraagis on seda enne konflikti puhkemist pakkunud edukalt kristlikud koolid, kuhu oma lapsi saatsid niihästi muhameedlased kui teistest religioonidest lastevanemad.
El Shafie sõnul on äärmiselt tähtis turvaliste piirkondade loomine Süürias ja Iraagis. Enamik inimesi ei taha emigreeruda, nad soovivad elada oma kodudele võimalikult lähemal, kuni püsib lootus, et saab tagasi pöörduda.
Ütlesin oma sõnavõtus, et esinejad ei too meieni mitte abstraktseid arve, vaid nad on elavad tunnistajad hirmutegudest, mis on aset leidnud juba aastaid, kuid mis on Euroopa jätnud üsna ükskõikseks.
Kristlaste süsteemne hävitamine ning väljatõrjumine piirkondadest, mis on kristluse hälliks, on meie ühine mure ja vastutus. Probleem on selles, et EL on siiani kristlaste ja teiste usuvähemuste väljapuhastamist oma kahe tuhande aasta vanustelt elualadelt käsitlenud sordiini all.
Minu arvates peaksime oma suhtlemises islamiriikidega mitte leppima viisiga, kuidas teisi usundeid seal tegelikus elus diskrimineeritakse ning kus usuvahetus kristluse kasuks on enamasti karistatav surmaga. See pole rahvuslik eripära, mida viisakalt respekteerida, vaid kasvulava sallimatuse ja eelarvamuste kultiveerimiseks.
Niisiis on esmane ülesanne siduda kontaktides islamiriikidega usuvabaduse nõue selgelt ELi välispoliitikaga. On märgiline, et religioonist võõrandunud Euroopa peab religiooni tähtsust ühiskondlikus elus hakkama uuesti aduma väärastunud islamitõlgenduste kaudu. Euroopa ükskõiksus usulise identiteedi rolli suhtes on ilmselt soodustanud ELi hilinemist reageerimaks kohutavatele inimsusevastastele kuritegudele, mis juba mitmeid aastaid paljudes maades aset leiavad.
25. veebruaril läkitasid 62 Euroopa Parlamendi liiget Rootsi kristliku demokraadi Lars Adaktussoni eestvõttel ametliku kirja Euroopa Ülemkogu presidendile Donald Tuskile, milles juhitakse tähelepanu europarlamendi 4. veebruari resolutsioonile pealkirjaga «ISISe süstemaatilised massimõrvad».
Viimases kvalifitseeritakse islamiäärmuslaste poolt kristlaste ja teiste usuliste vähemuste mõrvamine genotsiidiks. Saadikud nõuavad ELi eesistujalt, et too tõstataks europarlamendi seisukoha liikmesriikide valitsuste ja ÜRO Julgeolekunõukogu ees.

kelam3

 

 

 

 

Tunne Kelam,
Euroopa Parlamendi liige

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)