Esileht » Arvamused » Juhtkiri »

Miks tulid targad hommikust …

07.01.2015 | | Rubriik: Juhtkiri

Jõulud kui aasta suurimad pühad on selleks korraks taas möödas. Paljud muidu kirikukauged ja -leiged eestlased jõudsid ilmselt vähemalt korragi jõulukirikus ära käia, kasvõi mõnd kaunist kontserti kuulamas. Kuid vaatamata iga-aastasele meeldetuletusele jõulude tähendusest on enamik inimesi paraku ikka vanas vaimus uue aasta teele asunud. Justkui polekski nad kogu jõulumelu keskelt sõime ja lapsukest sealt üles leidnud.
Eilne Kristuse ilmumise püha ehk kolmekuningapäev, mida on ka paganate jõulupühaks nimetatud, seostub paljude jaoks vaid teadmisega, et pärast seda võib jõulukuused toast välja viia. Kui ma üle 30 aasta tagasi Tallinna Kaarli koguduses vaimuliku tööd alustasin, toimusid just kolmekuningapäeva õhtul selles suures kirikus väga rahvarohked jumalateenistused, mis palju jõululaupäevale alla ei jäänudki. Nii kogudus kui koorid laulsid veel kord vanu ja armsaks saanud jõululaule, mida sügaval nõukogude ajal saigi segamatult ainult kirikus teha. Mäletan seda tunnet, mis valdas kirikutäit inimesi, kellel sellel õhtul kuhugi kiiret polnud, täisvõimsusega müriseva oreli saatel lõpulaulu laulmas: Kristus on tulnud, meid lunastanud! Ristirahvas, ristirahvas, rõõmusta!
Ühes kolmekuningapäeva kirikulaulus küsitakse: Miks tulid targad hommikust nii kauget, pikka teed? Miks justkui Looja lähedust neil tundsid südamed? (KLPR 55) Kuigi umbes samaaegselt Jeesuse sündimisega levis kogu tollases antiikmaailmas ideaalse maailmavalitseja tuleku ootus, ei pruukinud Jeruusalemma juutide kuningat otsima tulnud idamaa tähetargad nende Messia-ootusest midagi teada. Me ei tea ka seda, kas nad võisid olla kursis Rooma kirjanikult Suetoniuselt pärineva ennustusega, et just ühele Juudamaa inimesele on määratud saada maailma valitsejaks. Ometi nähes taevalaotuses tema tähte, mida vaid nemad näha oskasid, asusid nad lootusrikkalt teele. Ja isegi siis, kui nad läksid teda valest kohast otsima, juhatati neid lõpuks ikka õige sõime juurde.
Selle taustal võime küsida, mis on olulisim erinevus oma kristlikust pärandist võõrdunud meie ajastu inimeste ning hoopis teise kultuuri- ja religioonitaustaga Jeesust otsima tulnud tarkade meeste vahel. Astroloogia on praegugi väga populaarne ning innuga loetakse iga aasta alguses Igor Mangi ennustusi ka selle kohta, kuidas paratamatult kollapsiga lõppevale kasuahnele ja laristavale materialismile saab järgneda ainult vaimne ajastu.
Matteuse evangeeliumist loeme, et idamaa targad vajasid Jeesuse juurde jõudmiseks peale taevatähtedest välja loetud sõnumi veel ka kirjatähe juhatust. Eks sama lugu ole meiega. Kui kirjatäht ehk Jumala sõna meid ei kõneta, ei pruugi me ometi veel Kristusega kohtuda. Ka siis, kui asume mistahes tähtede juhatusel heas lootuses ja isegi õiges suunas teele. Just seepärast tõdeb tollesama kolmekuningapäeva laulu autor nukralt: On hiljem palju miljoneid ka Jeesust otsinud, on uhkelt käidud pikki teid, kuid sõimest möödutud.
Jõululaupäeval tõdes Toomas Paul uues Delfi internetiportaalis Elutark, et ka siis, kui pühad jäävad oma kohale, võib nende tähendus ajas totaalselt teiseneda. Ta küsib, miks iseloomustavad kultuuri just pühad. Ja vastab: «Samal põhjusel, miks inimese vaimset taset ei iseloomusta niivõrd tema komistamised ja nõrkused kui ta parimad hetked ja suurimad saavutused. Vajakajäämisi võivad vabandada viletsad olud, nõrkusehetked ja nii edasi. Aga see, mida mingil ajastul peetakse pühaks ja kuidas seda tähistatakse, on selle aja ideaalide tipp.»
Me ei tea, kas hommikumaa tarkade jõudmine lõpuks Jee­suse sõime juurde oli nende eluideaali tipphetk, märkimisväärt saavutus igal juhul. Jättes sinna maha oma annid, läksid nad tagasi teist teed ja kindlasti ka teistsuguste inimestena, sest nad olid sellest kohtumisest saanud võrratult rohkem, kui ise sinna viinud.
Ehk on ka meil neist meestest midagi õppida.

Kukk,Mihkel

 

 

 

 
 

Mihkel Kukk,
Eesti Kiriku kolleegiumi esimees

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)