Esileht » Arvamused » Arvamus »

Miks tuleb jääda lapsemeelseks?

01.06.2016 | | Rubriik: Arvamus

Lastekaitsepäeva traditsioon ulatub 1925. aastasse. Hoogsamalt hakati päeva tähistama pärast Teist maailmasõda. Rahvusvaheline Demokraatlik Naisliit otsustas 22. novembril 1949 Moskvas peetud kongressil lastekaitsepäeva iga-aastaselt ellu kutsuda alates 1. juunist 1950.
Laste heaolu ja õigused on tähtsad, sest lapsed ei saa ise enda eest piisavalt hästi seista. Mida väiksemad nad on, seda vähem nad ennast kaitsta saavad.
Kuid lastes on midagi, mida meil, täiskasvanutel, alati ei ole – keskkond voolib meid elu jooksul oluliselt, nüristab meie meeli ning tuhmistab hinge. Elukärestikud kärbivad siirust, mis võiks olla iga kristlase silmapaistev tunnus.
Luuka evangeeliumi 18. peatüki salmid 15–17 kirjeldavad: «Aga Jeesuse juurde toodi ka lapsi, et ta neid puudutaks, aga seda nähes jüngrid sõitlesid toojaid. Ent Jeesus kutsus lapsed enese juurde ja ütles: «Laske lapsed minu juurde tulla ja ärge keelake neid, sest selliste päralt on Jumala riik! Tõesti, ma ütlen teile, kes iganes Jumala riiki vastu ei võta nagu laps, ei saa sinna.»»
Siiruse säilitamine ei ole lihtne. «Üldiselt usuvad inimesed, et kui peame kedagi oma sõbraks, arvab teine pool sama. Inimsuhteid analüüsinud uuringust selgus aga, et tegelikkuses võib vastastikusteks pidada vaid pooli sõprustest,» kirjutas Harvard Business Review.
Toas on kolm inimest. Mina ja kaks (minu meelest) minu sõpra. Kuid tegelikult üks neist mind oma sõbraks ei pea, kuid mina seda ei tea. Ning nii on see kõigil kolmel toas viibijal.
Reetmised, petmised ja kõik muud halvad asjad juhtuvad just seetõttu, et me kaotame oma lapsemeele, siiruse. Asemele tuleb omakasu, saamahimu, enesekesksus, keskkonnale kohandumine. Tihti teame, et keegi peab meid oma sõbraks, aga meie teda enda omaks ei pea. Käibetõde, et pooled abielud lahutatakse, on kole. Uuringust saame teada, miks nii läheb. Üks abikaasa peab oma abikaasat sõbraks, teine mitte.
Hollandi sotsioloog Gerald Mollenhorst uuris, kuidas kontekst, milles me inimestega kohtume, meie ühiskondlikku võrgustikku mõjutab. Muuhulgas selgus, et iga seitsme aasta tagant kaotame umbes pooled oma lähedaste sõprade võrgustiku liikmeist.
Laste võime sõpru luua on oluliselt suurem kui täiskasvanutel, enamikul meist. Kuid neil on ka palju suurem võime sõpru hoida. Väga paljudel inimestel on eluaegseid häid sõpru, kellega nad kohtusid lasteaias või koolis. Seega, kui me ise olime lapsed, olime lapsemeelsemad ja see aitas meid. Seitse aastat on aeg, mille jooksul paljud abielud lahutatakse. Muster kordub.
Jeesuse sõnad lapsemeelsuse säilitamiseks on erakordselt teravad: kui me Jumala riiki vastu ei võta nagu laps, ei saagi me sinna! Jumal ootab meilt täielikku siirust. Miks? Sest lapsemeelsuse lahjenemisel või hääbumisel vallutavad meid teised emotsioonid, mis ligimesest ei hooli. Täiskasvanud, paadunud meelega inimesed, ei suuda teistele teha seda, mida nad tahavad, et neile tehakse. Nad teevad teistele seda, mida nad mingil juhul ei oota, et keegi neile teeb.
Me peame kaitsma neid, kes ennast ise kaitsta ei suuda. Lapsi. Sest lapsemeelsus, siirus, puhtus ja omakasupüüdmatus on väärtused, mis aitavad meil kogukonnana toimida. Selleks, et lastest hoolida, on vaja lapsemeelsust. Olla (Jumala) laps. Elu lõpuni.

Janek_mäggi copy

 

 

 

 

Janek Mäggi,
Eesti Kiriku kolumnist

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)