Esileht » Arvamused » Kolumn »

Miks Tartu ütles „ei”?

14.03.2018 | | Rubriik: Kolumn

Tselluloositehase arendajad ütlevad, et teist kohta tehase rajamiseks kui Tartu või selle lähiümbrus nad ei kaalu. Nemad tahavad teha tehase Emajõe lähedale, kuni 10 kilomeetrit jõest ja punkt. Valitsus on algatanud riigi eriplaneeringu tehase kavandamiseks ning kohalikul omavalitsusel selles sõnaõigust ei ole. Tartu linnavalitsus ja -volikogu on kui üks mees te­hase linna külje alla kavandamise vastu ning oma möödunud nädala neljapäevase otsusega nõuab volikogu eriplaneeringu koostamise lõpetamist.
Mets on majandamiseks ning puit on väärindamiseks ja sellele ei vaidle keegi vastu. Vastupidi. Mida rohkem me puidule lisandväärtust suudame anda, seda parem. Juba praegu on Tartus palju puitu väärindavaid ettevõtteid ning kindlasti tuleb ka neid juurde. Biomajandusel on ees suur tulevik.
Siin on üks suur „aga“. Kavandatava tselluloositehasega on asjad paraku kardinaalselt teistsugused. On selge, et tehasest keskkonda juhitavate saasteainete kogus on isegi keskkonnanormatiivide järgimisel ja parima võimaliku tehnoloogia kasutamisel lubamatult suur.
Kavandatava tehase eeskujuks toovad arendajad Soomes töötava Äänekoski tehase. Õnneks on sel tehasel korralik koduleht internetis ja sealt selgub, et tehase installeerimisfaasis on olnud kümme haisuperioodi, kaks veereostusjuhtumit, kahel korral on tehas lubamatult palju tolmu atmosfääri paisanud ning juba on olnud ka neli tulekahju. 4. veebruaril haises tehas nii tugevalt, et seda oli teravalt tunda ka 52 kilomeetri kaugusel – loeme pahameelest kohalikust ajakirjandusest.
Tartu Ülikooli professor Ülo Mander on kõik tehase lähteandmed läbi töötanud ning kinnitab, et selle kavandamine Emajõe äärde on lubamatu väga suure reostuskoormuse ning Peipsi järve eutrofeerumise tõttu. Üheks põhisüüdlaseks on siin fosfor.
Eesti on endale seaduse tasemel võtnud kohustuse viia Emajõe ja Peipsi järve keskkonnaseisund praeguselt tasemelt „halb“ tasemele „hea“ (nende vahele jääb  tase „kasin“). Tehase rajamine töötab sellele eesmärgile vastu. Suureks ohumärgiks on see, et tehase kavandamise käigus räägitakse juba erandi seadmisest Emajõe ja Peipsi järve keskkonnanõude eesmärgi täitmisele ehk siis tahetakse minna loodusega kompromissile.
Eestis kehtib keskkonnaministri määrus, mis ütleb, et kui tselluloositehas haiseb aastas maksimaalselt 54 päeva, siis on tehas haisunormi piires ehk haisuvaba. Selline perspektiiv Tartule ja tema lähiümbrusele kohe mitte kuidagi ei sobi. Eelmisel nädalal jäi keskkonnaminister Kiisler TV 3-s keskkonnauuringute kohta vastuseid andes hätta ja ütles, et ta ei tea neist asjadest väga palju. „Kuna arendaja maksab, siis polegi sellesse väga süvenenud.“ Selline tõdemus paraku usaldusväärse asjaajamise järele ei lõhna.
Teadlased on toonud välja, et Eestis on tehasele alternatiivseid asukohti, kus veekogu on suurem ja vähem tundlik ning õhuhäiringud ei puuduta nii palju inimesi. Teaduste Akadeemia raport mainib ühe võimaliku asukohana Sillamäe piirkonda Läänemere läheduses.
Tartu on oma sõna öelnud. Nüüd on Eesti valitsuse kord öelda, kas ka nemad peavad tähtsaks demokraatlikke väärtusi ega sõida ülikoolilinnast ning meie haprast loodusest teerulliga üle.
Klaas,Urmas

 

 

 

 

Urmas Klaas,
Tartu linnapea, kolumnist

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)