Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Miks Suur Neljapäev on saksa keeles roheline?

08.04.2009 | | Rubriik: Kirikuelu, Kultuurielu, Tähtpäev

Sümboolne Kristuse haud Valjala kirikus. Foto: Joel Siim

II
(Algus EK nr 13, 1.4.2009.)
Jumala Reede
Suur Reede on kirikuaasta kõige vastuolulisem päev – siin kohtub inimlik julmus Jumala kannatlikkusega. Sellepärast on kaasaja inimese jaoks kummastav lugeda inglise keeleruumis nimetust Good Friday – hea reede. See on olnud mõistatuseks inglastele endilegi. Vastus on iseendast lihtne – Suur Reede on Jumala Reede (God’s Friday). On öeldud, et see päev oli ammu Jumala ajakavas.
Algkristlikus kirikus pühitseti Jeesuse elu sündmusi nädalarütmis – iga reede oli tema surmapäev ning iga pühapäev ülestõusmispüha. Kreeka keeles hakati reedet juudi traditsioonile vastavalt nimetama Paraskeue – valmistuspäev. Kui kujunes välja kirikuaasta, lisati Jeesuse surma iga-aastase mälestuspäeva nimetuse juurde täpsustus: He hagia kai megale paraskeue – püha ja suur reede.
Suure Reede jumalateenistused olevikustavad selle ainulaadse päeva sündmusi ja on määranud ka kuuenda ning üheksanda tunni palvuse (sext, non) teema – Kristuse ristilöömine ja surm.
Äärmiselt hingepuudutav on Suure Reede jumalateenistus õigeusu kirikus. Selleks päevaks on loodud eriline ikoon, Kristuse surikuju (плащаница), mida kantakse protsessioonis ümber kiriku, lauldes kolmkord-püha laulu (trishagion) nagu matusetalituselgi. Kristuse surikuju asetatakse kirikus «hauda», erilisele lauale kiriku keskel, ning seda austatakse põlvitamise ja suudlemisega. Surikuju viiakse enne ülestõusmispüha protsessiooni aujärjele (altarile), kuhu see jääb taevaminemispühani.
Lääne traditsioonis on Suurel Reedel säilinud jumalateenistuse kõige algsem kuju: teenistus algab lektsioonidega Vanast Testamendist ning Johannese passiooni lugemisest, sellele järgneb risti austamine ja eestpalved. Kuni Vatikani II kirikukoguni oli Suure Reede jumalateenistus ainus, kus oli säilinud kirikupalve. Et Suurel Reedel ei ole armulauda seatud, jagatakse jumalateenistuse lõpus eelmisel õhtul pühitsetud armulauaande. See kord on tuntud juba 9. sajandil.
Risti austamine võeti ladina liturgias kasutusele 7. või 8. sajandil Jeruusalemma eeskujul. Aetheria (Egeria) märgib oma palverännupäevikus, kuidas kirikusse toodi hõbekirst Jeesuse ristipuu tükkidega. Piiskop võtab püha puu kastist välja ja asetab lauale, kirikulised suudlevad ristipuud ja lähevad edasi. Kaasaegne risti austamine on kunagise tõelise risti austamise arendus.
Keskaegsest anglosaksi riitusest on teada risti matmise riitus Suure Reede õhtul. Selleks on altari taga seinas vastav nišš, kuhu asetati surilinasse mähitud rist. Kaks või enam munka lugesid selle ees ülestõusmispühani ööd ja päevad psalme. Selliseid sümboolseid Kristuse haudu on säilinud ka Eesti kirikutes – Valjalas, Ridalas, Märjamaal.
Ülestõusmispüha
Nii ongi kätte jõudnud pühade püha – Kristuse ülestõusmise püha. Ristitavad on läbinud õpetuse, nad on ütelnud lahti saatanast ja kõigest kurjast; nad on õppinud selgeks usutunnistuse ja astuvad ülestõusmisööl ristimisbasseini, et alustada uut elu. Käes on alguste algus – otsekui oleks uuesti loodud valgus ja kogu maailm.
Õigeusu kirikus hakkavad preestrid pimendatud kirikus laulma stihiirat: «Sinu surnuist ülestõusmisest, Lunastaja Kristus, laulavad kõik inglid taevas…» Preestritega liitub koor ja lõpuks terve kogudus ning algab ristikäik ümber kiriku. Seda saadab kõikide kirikukellade võimas helin. Ristikäik kujutab mürrikandjaid naisi, kes enne päikesetõusu tulevad hauale Jeesust võidma.
Enne kirikusse sisenemist kõlab esimest korda ülestõusmispüha pealaul (tropar), mis ei vaiki enne nelipühi: «Kristus on surnuist üles tõusnud, surmaga surma maha tallanud ja neile, kes hauas olid, elu kinkinud.»

Joel Siim,
teoloog

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)