Esileht » Arvamused » Kolumn »

Miks riik vajab Jumalat?

16.06.2021 | | Rubriik: Kolumn
Merille Hommik.

Inimene pöördub Jumala poole oma hädas tihti ka siis, kui ta Jumalat ei tunne ja tal pole temaga isiklikku suhet. Kui enam mitte miski ei aita, tuleb Jumal meelde. Olgu esimesena või viimasena, aga meelde ta tuleb. 

Eelnev suhe ei loe. Isegi see ei loe, kas inimene usub, et Jumal üldse olemas on. Kõlab ju tuttavalt: „Jumal, kui sa olemas oled …“? Väliselt ateist otsib Jumalat nagu see, kes on ta teiste arvates ammu leidnud. Jumala leiab vaid inimene, kes teda palehigis otsib.

Mida suuremas hädas oleme, seda rohkem õlekõrsi vajame. Jumal oskab olla suur, aga ta võib olla ka täiesti nähtamatu, ja siiski kohal. Ta ei ilmuta ennest igal ajal väga tihti, kuid siis, kui tal on valus, võib ta olla väga häälekas. Keegi ei taha langeda tema viha alla.

Kaitseväe kaplanite koondamine ei ole küsimus kärpest, mille vajadus on niigi arusaamatu ja põhjendamatu. See on küsimus, kui kaugele võib riik kristlikust kultuurist minna ning millega seda asendada. Probleem ei ole kaitseväe ilmalikustamises, probleem on riigi regaalide hävimises. See on valitsuse, mitte kaitseväe otsus. Täna ei ole meil vaja kaplaneid, homme ei ole vaja riiki. Riik püsib traditsioonidel. Isegi kui need on veidi veidrad. Briti kuninglikud tseremooniad on kummalised igal juhul. Kuid ilma nendeta ei ole kuningriiki.

Küllap leiame kirikust inimesi, kes on usus leiged. Ja tänavalt neid, kelle usk on rajatud kaljule. Riik ei vaja kiriku ja kristliku kultuuri lähedust mitte selleks, et kõik inimesed ristiinimesteks küpsetada. Seda Piibel ei õpeta. Jumal on pannud meie ette elu ja surma ning öelnud: vali elu; kuid ta ei pane kätt ette ka siis, kui valime surma.

Riik vajab kultuuri, kristlikku kultuuri selleks, et hoida meid koos. Omavahel ja iseennast. Enda koos hoidmine ilma Jumalata ei tule enamikul meist kuidagi välja, võib-olla ei tule mitte kellelgi. Kristlik kultuur on osa meist ning paljude jaoks ei saa me oma risti hüljata, nagu me ei saa hüljata sinimustvalget – me peame oma risti kandma –, see on meie õilis ja õiglane saatus.

Kristluse koht püsib ühiskonnas tugev, sest ühtegi tugevamat väärtussüsteemi ei ole talle vastu pakkuda. Proovitud on, aga õnnestunud ei ole. Sellist, mis suudab tõusta inimesest ja tema surelikkusest kõrgemale. Mis suudab meid sundida eetilisusele, aususele, headusele. Ka siis, kui oleme salajas ja omaette. Jumala korralekutsuv pilk valvab ka neid, kes teda peaaegu ei märka, ei taju, ei pane tähele. Sest inimene, kes tunneb end jumalana, on ohtlikum kui inimene, kes Jumalat kardab. Jumalakartus on tarkuse algus mitte ainult usklikule, vaid ka ühiskonnale.

Ühiskond, mis suhtub õnnistussõnadesse kui tühistesse, peab kiirelt meelt parandama või ta hukkub. 2015. aastal ütles president Toomas Hendrik Ilves intervjuus Briti ajalehele The Telegraph, et NATO peaks Baltimaadesse paigutama alalised väeüksused ja toonitas, et Venemaa lõikaks rünnaku korral Balti riigid muust maailmast ära, enne kui ükski eemal paiknev kiirreageerimisüksus siia jõuaks. 

„Kui vaadata meie naabri sõjaväeõppusi, siis on need põhimõtteliselt silmapilksed. Nad on siin ja nelja tunniga oleks kõik läbi,“ kurtis president mõjukale Briti väljaandele. Riigipea on põhiseaduse kohaselt Eesti riigikaitse kõrgeim juht. Kui Eesti kaitsevõime oli kuus aastat tagasi „nelja tunniga oleks kõik läbi“, siis ei jäägi meil mitte ainult kaitseväes, vaid kogu riigis muud üle kui palvetada ja loota Jumala armule.

Jumala lahutamine riigist on midagi karmimat kui kiriku lahutamine riigist, mis meil samuti õnneks õnnestunud ei ole. Meil ei ole küll riigikirikut, kuid meil on usuvabadus ning väga paljud inimesed kasutavad seda vabadust täiel rinnal – vabadust uskuda.

Kaplanite funktsioon kaitseväes ei pruugi olla vajalik kõigile kaitseväelastele, kuid väga paljude jaoks on. Seepärast ei saa me likvideerida spordisaale, et meil on palju inimesi, kes spordi vastu huvi ei tunne. Ühiskonna huvi ei tähenda, et kõik ühiskonna liikmed ühe või teise teema vastu järjepidevalt ja ühesuguse kirega huvi tunnevad. Loeb maksimaalne üldine kasu.

Riik ei suuda ilma Jumalata elada. Sest suur osa tema kodanikke ei suuda. Eesti on Euroopas üks usklikemaid riike – meid eristab vaid asjaolu, et Euroopas on inimesed pigem kiriku liikmed, meie usume hookuspookust, osakaal on suur. Peamiselt näitab see usulist harimatust. Me oleme usuliselt matsid. Kas tahame selleks ka jääda? Iga usuhariduse kild päästab meid vaimupimedusest. Kaplanid annavad mitu kildu. Ja päikest.

 

 

 

 

Janek mäggi,

kolumnist

Ära lase kurjal võitu saada enese üle, vaid võida sina kuri heaga! (Rm 12:21)