Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Miks on vaja kristlasi võimestada usus kasvama ja oma usust rääkima?

/ Autor: / Rubriik: Uudised / Märksõnad:  / Number:  /

Leeripühal jutlustas koguduse õpetaja kindlasti kogudusele ustavaks jäämisest ja mingi teekonna alguses olemisest, mingis töös osalemisest. Mis teekond? Mis töö?

Isegi kui leeris käimisest on möödas ainult mõni aasta ja leerikursus oli mõõdikute järgi mõõtes igati tasemel, on üsna tavaline see, et inimene kas ei saanud aru või ei mäleta juba paari kuu möödudes, et temast läbi ristimise ja leeriõnnistamise koguduse täieõiguslik liige sai või et Jumal temalt nüüd midagi ootab.

Kardetakse, et usust rääkimine võib erinevalt mõtlevaid inimesi omavahel tülli ajada. Kui elasin ja töötasin Prantsusmaal, Iirimaal ning USAs, siis õpetati meid mitte mingil juhul ise kohalikega religiooni, raha, seksi ja poliitikat puudutavaid jututeemasid üles võtma. Ometi läks jutt usuteemadele tavaliselt üsna loomulikult ja tülli me ei läinud. Pigem avastasime ikka ja jälle, et muidu väga erinevalt mõtlevate ja erinevaid keeli rääkivate inimestena me kristlastena justkui kuulume ühte perekonda, meil ongi üks Isa, kes meid armastab ja meid eriliselt erinevateks on loonud. Erinevad laulud, erinev keel, erinevad kombed ei lahutanud meid, vaid andsid meile võimaluse üksteist tundma õppida ja aktsepteerida.

Eestis on inimestel usuvabadus ja Eesti riik on ametlikult usuasjade suhtes neutraalne. Usku peetakse vaikimisi inimese privaattsooni kuuluvaks vajaduseks või valikuks. Sõna usk asendatakse eesti keeles sageli sõnaga religioon, mis eesti-inglise keeleruumide vahel edasi-tagasi liikuvate põlvkondade jaoks olukorra päris segaseks teeb. Usk inglise keeles on faith ja belief. Faith on elus liikumise viis, nagu näiteks vee peal kõndimine, belief on aga rohkem nagu oma mõtte millegi külge haakimine. 

Väljend believe in on väga tugev ning tähendab usu ja lootuse täielikku andmist sellele, kellesse usutakse. Samas tegusõna believe tähendab sama mis think ehk arvama. I believe God ja I believe in God on täiesti erinevad laused. Kui esimene tähendab, et ma usun/arvan, et Jumal on olemas, siis teine ütleb hoopis, et ma usun Jumalasse, ma panen oma lootuse temasse. 

Eesti keeles paistab, et on levinud uskumine arvamise tähenduses. Igaüks arvab ehk usub midagi ja see ongi usuvabadus. Religioon on pigem institutsionaalse usuelu väljendus, mida enamik eestlasi traditsiooniliselt tõrjub. Usuasjadest rääkimine ajab inimesi närvi ilmselt just seetõttu, et usust rääkides võib vabalt paista, et räägitakse institutsioonist, sinna kuulumisest, ja seda kogetakse pigem negatiivsena.

Traditsiooniliselt vastandatakse ennast luterlikus kirikus nii usuindlejate unenägemisele kui mingi ühe konkreetse autoriteedi „ainuõigetele“ piiblitõlgendustele. Piibliteadlane ja vaimulik Jaan Lahe kirjutab selle nähtuse taustast artiklis „Võitlus õige piiblitõlgenduse pärast“. Lahe tõstab esile Lutheri seisukohta: „Vastukaaluks institutsionaalsele õpetusametile väidab Luther, et pühakiri on piisavalt selge tema enese kaudu, lihtsalt mõistetav ja omaenese tõlgendaja, kõike kõiges läbi katsudes, kõige üle kohut mõistes ja kõike valgustades.“ Selline igamehe piiblitõlgendamine muidugi eeldab, et inimene Piiblit pidevalt loeb. 

Kipub olema aga nii, et EELK kogudustes leeris käinud inimesed oma usust Jumalasse rääkima ei õpi (koguduste aruannetest lähtub, et see ei ole leerikursuse kavades plaani võetud) ja ise Piiblit lugeda ei  oska. Nad kuulavad ära kirikuõpetajate monoloogid erinevatel teemadel, mis peaks neist oma kogudust nõu ja jõuga toetavad täieõiguslikud koguduseliikmed tegema. 

Õpitakse selgeks kümme käsku, usutunnistus ja meieisapalve koos seletustega Martin Lutheri katekismuse järgi. Kohaliku koguduse traditsioonidest lähtuvalt pühendatakse inimesed õige jumalateenistuse pidamise korra ja kirikuelu reeglitesse. Võimalik on, et peatutakse „oikumeenilistel“ teemadel ning tõmmatakse selge eraldav piir „meie“ ja „nende“ vahele – meie ei ole nagu nemad (baptistid, nelipühilased katoliiklased jne). Aga mis on usk? Kuidas Püha Vaim meid juhib ja õpetab? Mida tähendab Jeesuse kutsele vastamine? Mis on minu roll kirikus? Kui miski leeris luterluse kohta külge võiks jääda, siis see, et lugemisoskus on tähtis ja seda peaks iga inimene kasutama igal elualal, kaasa arvatud usuasjades. 

Usust rääkimine näib aga üha rohkem end kirikust väljaspool tajuvate inimeste ja organisatsioonide pärusmaaks ning paistab, et nii kirik kui ühiskond on kinni jäänud vaikivasse kokkuleppesse, et kirikus räägivad professionaalsed usklikud kokkulepitud traditsioonilistel teemadel. Vaikiva kokkuleppe piiridest väljaastumine kõlab nagu peeretamine või ninaga luristamine avalikus kohas. Ja kuna enamik Eesti inimesi kirikuasjadest eriti aru ei saa, siis nendes küsimustes ka kaasa ei räägita, isegi taunitakse rasketest küsimustest rääkimist ja see mõistetakse hukka nii kiriku sees kui väljastpoolt kiriku suhtes. 

Aga et kiriku teemad inimesi ei puuduta, siis kaasa ka ei räägita. Vaikimisi on inimestesse istutatud ootus, et kirikus probleeme, eriarvamusi ega konflikte ei ole või ei tohi olla. See on aga väga suur probleem, ükskõik kustpoolt me seda lahti seletada püüame, sest inimesed jäävad inimesteks isegi kirikus. Siin misjoniveerus avan küsimust misjoni perspektiivist.

Kui enamik meie kirikusse kuuluvaid inimesi ei tea või ei mäleta, et nad on koguduse liikmed, siis kirik ei saa oma ülesannet maailmas täita. Iga ristiinimene peaks oma usust rääkida oskama ükskõik kus ja ükskõik kellega. 23. novembril 2022 ilmus e-Kirikus artikkel, kus peapiiskop Urmas Viilma tõi kirikukogu ette kiiresti muutuva (liikmeskonna kahanemine) olukorra kirikus. Rahvaloenduse statistilistest andmetest tõi Urmas Viilma välja protsendi 26,5%, mis on kristlust omaks pidavate inimeste arv Eestis, ja hulga teisi murettekitavaid arve. 

Erinevate religioonisotsioloogiliste uuringute tulemusel saab veel öelda, et pea 70% Eesti rahvast kirik siiski pigem ei sega. Need inimesed ei pea end kirikuinimesteks, ammugi mitte usklikeks, kuid neile paistab, et kirik on pigem vastuvõetav. Kiriku all mõistetakse tavaliselt kirikuhoonet. Ollakse pigem nõus, et kirik on püha paik, kus võib vaikselt oma mõtteid mõelda ning kui elus raskeks läheb, võib siia alati tulla lohutust otsima. 

Aga milline on kiriku ootus ristimisele tulnud inimestele? Meie ootus on või peaks kindlasti olema, et iga inimene kuuleks, mõistaks ja vastaks Jeesuse kutsele: sina tule ja järgi mind! Ja siis läkitaks need, keda Jumal selleks tööks vajalike andidega varustab, kuulutama rõõmusõnumit Jumala vägevast võimust kõikidele, kellel on murtud süda. Ei pea olema mingi geenius, et näha, kui katki inimesed praegu on.

Aastaid on küsitud, miks inimesed kirikus ei käi. Aga me teame, et käivad küll. Jõuludel, kontserdil, välismaal astutakse alati ka pühakotta sisse. Nad käivad kirikus, kui tee viib neid sealt mööda.

Praegu on aeg üles otsida, võimestada ja teele läkitada need, keda Jumal on kutsunud oma riigi kasvatamiseks maailmas. Need inimesed on meie kogudustes kindlasti olemas.

Järgmises osas kirjutan sellest, milleks on igal kristlasel vaja kogudust ja miks on vaja seal teistega koos hakkama saada. 

Annely Neame