Miks on raske?

18.04.2007 | | Rubriik: Määratlemata

Seda küsimust on küsinud inimesed arvatavasti aegade algusest. Aeg-ajalt küsime seda iseendilt ning üsna tihti tulevad inimesed kiriku juurde just selle või sellega ligilähedaste küsimuste ajel. Tahame ise vastust saada ning meiltki oodatakse vastust. Ent mida peame ütlema? Kuidas vastama? Kas see kristliku teoloogia üks kesksemaid küsimuseseadeid kannatuse ja armastava Jumala kokkusobitamisest üldse on kuidagi lahendatav? Tahaksin järgnevate ridadega näidata mõningaid suundumusi, kuhu mõte raskushetkel tavaliselt kipub liikuma.

Esimene võimalus on öelda, et kõik raskus ja rõhutus, ükskõik millise vormi see on võtnud, tuleb meile saatanast ja maailmast. Ilmselt on selles selgituses omajagu tõtt – on ju tema inimese tapja, hävitaja ja valukülvaja. Ehk peaks ka tänapäeva Eesti luterlus meelde tuletama vanameister Elmar Salumaa öeldut, et ilma satanoloogiata pole kristoloogial mõtet ega eluõigust. Tõesti, Kristus on tulnud meid päästma ja lunastama kurjast, patusest maailmast ja viimasena ka iseendast. Kuid pidada iga pisematki raskushetke kuradi kavalaks sepitsuseks, ei näi põhjendatud olevat.

Nii on paljude usuinimeste silmad pöördunud hoopis Jumala suunas. Et kui Ta otseselt meile kannatusi ei saada, siis ometi laseb Ta neil meie üle võimust saada ning ju siis on kannatusel meie jaoks usuline tähendus. Peaks see nõnda olema, siis polegi mingit põhjust raskustest hoiduda, otse vastupidi – nendes võime kogeda õnnistust. Selline kannatuste vaimulikustamine on omane paljudele usunditele ning tundub, et luterlikule traditsioonile iseäranis.

Kui võtame meie laulu- ja palveraamatu ning laulame kannatajale kirjutatud laule, siis on nende põhisõnumiks – võta kannatust kui Jumala saadetud katsumust, isegi kui karistust, otsi Jumalalt abi ning pea silmas seda paika, mis on vaba igast valust ja raskusest. Usun – väga paljude kogemus on, et kannatuse selline omaksvõtt Kristuses toob kaasa jõu, lootuse ja isegi rõõmu kannatuse ületamiseks. Tunnistan ausalt, et selline lähenemine on mulle isiklikult vägagi sümpaatne, kuid vahel tahan uskuda, et kannatuse algpõhjus on Jumalast lausa eemal ning Tema juures on vaid abi ja arm meie ahastushetkedele.

Ent võib-olla on asi hoopis meis. Ilmselt peab teatud piirides nõustuma ühe hea ametivenna sedastusega, et meil kirikuinimestel on komme kõike üle spritualiseerida. Kukub taskurätt varba peale, siis on see kas kurja kätetöö või koguni Jumala karistus temale, kes ninapühkimisega korralikult toime ei saa. Jah, on võimalik, et meile on antud suur vabadus, mille tihti ka kibedaid vilju oleme sunnitud maitsma. Kuid siingi võiksime luterlike teoloogidena lõputult vaidlema jääda, et kuidas selle tahtevabadusega õieti on. Lugedes aga Lutherit, jääb mul enam ja enam mulje, et mingist ajast alates tuleb siiski hakata rääkima vabadusest, vastutusest ja tagajärgedest. Tema järgi on selleks kristlaseks saamine, st ristimine – andestuse ja Püha Vaimu anni vastuvõtmine. Kui usuisa ei eksi, siis peame nõustuma paratamatusega, et paljudki asjad, mis teevad meie elu kibedaks, on kas meie endi, meie eelkäijate või kaasaegsete põhjustatud. Seega, kannatuse algpõhjuste lõppematus loetelus on palju inimlikku algupära.

Küllap erinevate aegade inimesed teevad erinevate asjadega oma elu keeruliseks ja raskeks. Kui mõelda praegusele ajale ja nimetada ainult mõnda, siis on nendeks ääretult kõrge ambitsioonikus oma elus ja kutses; soov saavutada saavutamatut väga kiiresti; selle nimel peaaegu surnuks töötamine; lõõgastuse leidmine meelemürkidest – seega ennasthävitav või leebemalt väljendades riskikäitumine. Pole siis mingi ime, et nõnda elades tulevad suhteprobleemid, väsimus, depressioon, haigused, õnnetused jne. Ühesõnaga, kannatus. See on meie enda põhjustatud.

Kuidagi ei tahaks aga rõõmuaja juhtkirja lõpetada süngete nootidega. Kristus on ülestõusnud ja elav Issand! Ta on meie seas ja südames, eriti aga seal, kus kannatused on enesele aseme teinud. Ta võib need meilt koguni võtta, aga Ta võib ka öelda: Sulle saab küllalt mu armust. Enamgi veel, kui õnnestuks lõpetada teoretiseerimine kannatuste algpõhjuse ja mõtte üle ning lihtsalt lapsemeelses usus joosta Kristuse sülle varju – see vabastaks meid kannatuste haardest ning tunnistaks elu ja jumalariigi võidukast tulemisest meie keskele.

Image
Ove Sander
assessor

assessor

Vaata, sulle tuleb sinu kuningas, õiglane ja aitaja! (Sk 9:9)