Esileht » Teemad » Teoloogilist »

Miks on psalmid meile nii lähedased?

14.01.2015 | | Rubriik: Teoloogilist

Kõiki sadat viitkümmend psalmi, kogu psaltrit, kõiki Taaveti laule peast teada ei ole meile tänapäeval enam ihaldusväärne eesmärk. Enam ei kehti reegel, et pühakiri tuleb läbi lugeda aastaga ja kõik psalmid nädalaga, Psalterium per hebdomadem, Scripturam per unum annum, nagu see oli kunagi kombeks kloostrikogukondades.
Aga psalter tõmbab meid siiski ikka uuesti ligi. Kogu pühakirjast pöördume vist kõige sagedamini psalmide juurde, loeme ning laulame neid ikka uuesti, kirikud paigutavad neid oma nädala- ja päevapalvetesse, luuletajad töötavad neid korduvalt ümber, heliloojad kirjutavad neile aina uusi viise. Miks see nii on?
Miks on psalmid meile nii lähedased? Võib-olla sellepärast, et nad on nii väljendamatult, nii toorelt inimlikud. See tõmbab meid ligi ja haarab kaasa, aga samas viib ka kimbatusse. Meile tundub, et psalmid on kohati isegi lubamatult inimlikud.
Tundub, et psalmilaulja, kes nii teatraalselt rõhutab oma süütust, kes kutsub oma vaenlaste kallale Jumala raevu ning karistust, ei kuulu kristlaste Piiblisse: ta sattus sinna kuidagi eksimuse tõttu, traditsiooni inertsi tõttu, mis oma vagas aukartuses ei lubanud Piiblist ühtegi sõna maha kriipsutada.
Aga juba samal hetkel, kui ta kurdab oma ebaõiglast saatust ning kutsub raevu vaenlaste kallale, on see psalmilaulja meile tuttav ja lähedane, lähedasem ning mõistetavam kui Jeesuse karm sõna armastusest vaenlaste vastu. See on tõepoolest nii, nagu ütles kunagi Martin Luther: psalmides «vaatad kõikide pühakute südamesse – ja see on, nagu sa vaataksid surma ning põrgu sisse, selline hämarus, selline pimedus seal valitseb».
Jah, tõesti. Psalmides ei ole teesklemist ega varjamist. Et maa peal on olemas õnnetus, piin, vaen, haigus ning surm ja igasugused muud kurjad asjad, et need kurjad asjad ei lähe headest ega vagadest inimestest mööda, et «õiget tabab palju õnnetusi» (34:20) – mitte midagi sellest ei ole psalmides varjatud, maha vaikitud või retušeeritud, mitte mingit keep smiling’ut ei ole nõutud, mitte mingit usu võltskangelaslikkust. Piinad ei ole roosade paeltega pakitud, kannatusi ei võeta vastu passiivselt ning vastupanuta.
Meie ja Vana Testamendi inimeste, psalmilauljate vahele astus hiljem stoiku-inimese ideaal, kes ilma vastupanuta ja kurtmata võtab passiivselt ning alistunult vastu kõik kurja, raske ning ebameeldiva. Temast on sageli saanud inimese-kristlase ideaal. Aga see ei ole ideaal, mis oleks kajastatud psalmides. Psalmides on alati võitlus ning vastuhakk, isegi etteheide ja süüdistus, hädakisa ja protest. «Virgu, Issand! Miks sa magad? Miks sa peidad oma palge ja unustad meie viletsuse ja meie häda?» (44:24–25)

Seda hädakisa ning ahastuse karjeid lugedes tulevad külmavärinad peale. Aga teadkem – ja see ongi psalmide sõnum –, et Jumal omistab psalmilauljatele õiguse kaevelda ning protestida. Kaeblevale ja protestivale inimesele, inimesele, kes on vaevas ning ahastuses, annab ta nii-öelda aadressi, millel ta võib kaevata. Oma aadressi.
Meie aja õnnetuseks ei ole mitte see, et inimesed kaebavad oma häda üle, vaid see, et nad kaebavad valel aadressil. Nad kaebavad Jumala üle, et ta laseb seda ja toda juhtuda, selle asemel et kaevata Jumalale, et ta lasi seda ning toda juhtuda.
Psalmides on Issand see koht, see amet, kus võetakse vastu kaebused ning protestid. Siia pöörduvad psalmilauljad, sellele aadressile nad viitavad, mitte kuhugi mujale. Nad ei pöördu saatuse jõudude poole ega kerja selle maailma võimumeeste toetust – mitte ühelgi korral. Nad ei võta kaitset oletatava või tegeliku ülekohtu vastu mitte kunagi enda kätte.
See, et ülekohut tunda saanud inimene ennast kaitseb, on inimlik, isegi väga inimlik, ja see on psalmilauljate puhul meile lähedane, sümpaatne. Küsimus on, millist kaitset me valime ning kust ootame abi.
Psalmilauljad usaldavad enda kaitse Jumala kätte. Nad tulevad tema juurde, nad panevad tema jalgade ette, nad panevad tema, oma Jumala ning Issanda pealegi kogu oma hirmsa vaeva: sina kanna, ma ei jaksa enam, võta minult see koorem ning kanna seda ise. Selles mõttes kehtib Dietrich Bonhoefferi tõdemus: psalmilauljate hädakisa on palve Kristuse eest. Nad ootavad pikisilmi ja paluvad endale teda, kes võttis «enese peale meie haigused ja kandis meie valusid» (Js 53:4).
Ning nende soov täitub. See täitus juba nende palve väljaütlemise hetkel. Sel hetkel nad tundsid nimelt ära, et suurimas vaevas, suurimas üksilduses, kus ei ole enam ühtegi inimest, kellele end välja puistata – «sa oled minust eemale ajanud mu armastajad ja mu sõbrad; mu tuttavaks on pimedus» (88:19) – veel sel ängistuse tunnil on sul võimalus öelda: sina. Sina, Issand, vastad, sina kuuled ära.

Ja tema vastabki. Taeva poole saadetud hääl ei kao kusagil lõpmatus ruumis ega tule inimesele tagasi tema enda sisemuse kajana. Hääl leidis adressaadi ning too vastab. Ta vastab nii, et kõnetab kaebajat või palujat samamoodi: sina. Psalmides arendatakse Piibli kõige tähtsama asesõna teemat. Asesõna sina. Kõige tähtsam ei ole asesõna mina. Kõige tähtsam ei ole asesõna tema. Kõige tähtsam on asesõna sina. Ning sel hetkel tekib – või taastub – kommunikatsioon, taastub suhe.
Mitmel korral on ju täheldatud, et psalmid taastavad kõnevõimet. Laste puhul, kes pole veel jõudnud oma kõnesse hõlmata üksilduse, hirmu, kannatuse negatiivset kogemust, aga ka inimeste puhul, kes kannatavad sügava depressiooni all, mis võttis neilt ära kõnevõime, on mõnedel juhtudel õnnestunud see, et need inimesed «laenasid välja» psalmide kõne, nimelt kaebepsalmide kõne, ja lasid end kaasa tõmmata psalmilaulja lugudesse koos lootusega õnnelikule pöördele.
Aga see pööre tähendab, et hüüdjast saab kõnetatu. Kaebajast süüdistatu. Ning et ta jääb ka vaikseks vaikuses. «Üksnes Jumala juures ole, mu hing, vait» (62:6). See, kes hüüdis Jumala poole «Tuleta meelde!» (25:6), oma vaikimises nüüd ise meenutab: «Ma meenutan Issanda tegusid, ma tuletan meelde su imesid muistsest ajast» (77:12).
Selles meenutamises tunneb psalmilaulja ära, ja meie koos temaga, et meie elulugu on paigutatud teistesse kontekstidesse, kui meie saatus meile sisendab; oma lepingule ustava Jumala heategude kontekstidesse, mis korduvad lõpmatus reas; osaduse kontekstisse, millest ta ei ole loobunud; kogu hea Jumala loodu kontekstisse, millest Looja ei ole keeldunud.
Ning sel hetkel on vaikimine uuesti läbi murtud, seekord aga mitte hädakisaga ja kaebusega, vaid rõõmsa kiidulauluga. «Ma laulan Issanda heldusest igavesti» (89:2). «Tänage Issandat, kuulutage tema nime, rõõmutsegu nende süda, kes otsivad Issandat» (105:1,3).

Nii on psalmides palutud ning kuidagi juba enne juures olev Kristus, kes psalmides palvetab meiega ning meie eest, sest temale, Pojale, tuleb Isa alati vastu; Kristus, kes on sisenenud inimsuse kuristikku ja mitte mingi põrgulik piin ei ole talle võõras; nii on ta psalmides oma inimliku inimsusega viinud meid kuni kõikide asjade lõpuni.
Seal ei ole enam hädakisa ega kaebusi, aga seal ei ole ka vaikimist ning puhast meenutamist. Seal on ainult vali kiitmine ja tänamine ning kogu loodu ülistab valjult oma Loojat. Seal ei ole enam lahusolekut ega üksildust, vaid osadus ja ligiolek: «ma jään Issanda kotta eluajaks» (23:6).
Teadkem, et ka see kuulub inimsuse, inimelu ja inimese väljavaate juurde: see juubeldav, tormiline, talitsematu rõõm, mida ei saagi sõnadega väljendada ning tuleb appi kutsuda kõik pillid, sarv, naabel, kannel, trumm, vile, viiul, orel ja simbel (150:3 jne). Kõik rivistub psalmides lõpuks suureks tänupeoks.
Me oleme veel rivistumas, kuuleme veel kriginat, protesti, hädaldamist, vaatleme sibelemist, mis meile tundub mõttetu: «Miks rahvad mõtlevad tühja?» (2:1). Aga juba siitpoolt näeme, et on hea «tänada Issandat ja mängida sinu nimele» (92:2). Et see on kogu mõttetuse keskel veel kõige mõttekam, kõige tõelisem, kõige inimlikum. Hea on ülistada Issandat. Tõepoolest väga, väga hea.
Pavel Filipi

Autori märkus. Käesolev meditatsioon on pärit aastast 1984 ja ma kandsin selle sissejuhatusena kaks korda ette psalmilaulude esitlusel erinevas muusikalises seades ja töötluses.
Psalmid laulis toona segakoor Canticum sacrum, mis koosnes noortest inimestest, osaliselt ka usuteaduskonna üliõpilastest. Psalmilaulud koorile õpetas ja nende esitust juhatas unustamatu Külli Tomešová (neiuna Linask – toim.).
Pavel Filipi on Karli Ülikooli evangeelse usuteaduskonna professor

Tõlkinud Jonatan Tomeš

Teemad:

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)