Miks oli ja on seda vaja?

➡️ Vaata ka videolugu: Palvetame Ukraina eest!

„Hea taevane isa, siin selles linnas, mis 9. märtsil 1944 on olnud pommirahe all, kus majad on põlenud … siin selles linnas me palume, halasta Ukraina peale!“

Nii kõlavad palvesõnad Tallinna Jaani koguduse õpetaja Jaan Tammsalu suust 9. märtsi rahupalvusel. Pärast keskpäeva saabumisest teadaandmist mängivad Jaani kiriku kellad Ukraina hümni. Vabaduse väljak on peaaegu tühi, mõned üksikud inimesed liiguvad üle kivise platsi. Siiski – paar naist ja üks ema oma tütrega on jäänud seisma ja nad kuulavad hümni peaaegu liikumatult. On Ukraina sõja 14. päev. Mõtlen, kas on neil keegi seal kaugel sõjaväljadel või väljendub neis kogu meie rahva sisemise valu ja ängistuse koondpilt, mis aeg-ajalt muudab meid tardunuks ja võtab jõu. „Ole mulle armuline, Issand, sest mul on kitsas käes!“ (Ps 31:10a)

Läbi hingetraumade mäletades

Aga tardumus lakkab, sammud seatakse kirikuukse poole. Ei ole pingiread ummistunud, aga paarikümne rahu pärast palvetaja seas kohtab läbilõiget meie inimestest, mis kesk tööpäeva polegi nii tavaline. On vanu ja noori, mehi ja naisi ja seesama lapsuke emaga. „Kus kaks või kolm on minu nimel koos, seal olen mina nende keskel“ (Mt 18:20).

Õudus – pommirahe all ägav pealinn –, mis 1944. aastal, 78 aastat tagasi, Tallinnas toimus ja mida läbi hingetraumade oleme põlvkondade kaupa mäletades endaga tänasesse päeva toonud, on meeles ning südames. Häving ja surm, mis kestab Ukrainas juba kolm nädalat, toob selle kõik hoopis teisel viisil nii ängistavalt lähedale, et kui oleks ette teadnud, oleks kodust ära läinud. Aga isamaa on meil üks, siit ei minda kergekäeliselt.

Üks on see ka Ukraina rahval. Silme ette tuleb paari tunni eest kohatud Ukraina kreekakatoliku kiriku preester isa Roman Kikh. Noor tugev mees, kelle olek oli ühtaegu vaikne, vahetu, lõputult siiras, aga ka haavatud ja valu peegeldav, milles siiski hetkekski ei vaibunud Jumalale lootev usaldus. Selle noore preestri silmad täitusid korduvalt pisaratega. Pisarad voolavad preestri silmist – Ukraina nutab. „Sulgege taevas, muuga saame ise hakkama,“ oli tema tasane, peaaegu sosinal lausutud palve. Kui palju pisaraid peab veel voolama?

Kas on midagi uut?

Tuleb nõustuda pühakirja sõnadega, mida Jaan Tammsalu loeb Koguja raamatust: „Kõik jõed voolavad merre, aga meri ei saa täis; paika, kuhu jõed on voolanud, sinna voolavad need üha. Kõigist asjust, mis väsitavad, ei suuda ükski rääkida: silm ei küllastu nägemast ja kõrv ei täitu kuulmast. Mis on olnud, see saab olema, ja mis on tehtud, seda tehakse veel – ei ole midagi uut päikese all.“ (Kg 1:7–9)

„Miks oli seda vaja? Miks on seda täna vaja?“ küsib Jaan Tammsalu, tehes vitraaži värvilistes klaasides vastuvoogava pausi ja vastab: „Sellisel asjal pole õigustust. See on kurjus, see on ahnus, see on tahe vallutada ja allutada. Me peame tegema palveid! Ei ole midagi uut päikese all. Kõik on inimesed – nii need, keda saadetakse tapma, kui ka need, keda tapetakse – on kellegi lapsed, isad, emad, õed, armsamad, vanaisad. Aita, Issand, et tuleksime mõistusele, et kurjus meiski peatuks …

Anna meile tarkust hoida rahu, anna tarkust olla rahusaadikud! Palume sõja lõppemise pärast! See on võimalik. Sina tead, kuidas see on võimalik. Aita, et selles maailmas, kus elame, oleks rahu, hoolimist ja armastust! Peaasi, et lõppeks sõda, peaasi, et meie ühendus Sinuga, Jumal, ei kaoks, et hirm meid ei halvaks! On paastuaeg. Aita meil paastuda kõigest sellest, mis meid Sinust ja ligimestest eemale juhib! Ole nendega, kes on hukkunud, ole nendega, kes on vigaseks jäänud, ole nendega, kelleni abi ei jõua!“

Kätlin Liimets