Esileht » Mitmesugust » Hingehoid »

Miks ma astun Kaitseliitu?

11.05.2007 | | Rubriik: Hingehoid

Mõni hetk enne nende ridade kirjutama
hakkamist lõpetasin just Kaitseliitu astumise avalduse ning selle juurde
kuuluvate ankeetide täitmise. Lugejail pole ilmselt raske ära arvata, mis
ajendas mind seda sammu astuma.

Mõte on tiirelnud peas juba sellest õhtust
saati, mil õudustundega südames vaatasin teleri ees istudes sündmusi Tallinnas
täpselt neil samadel tänavatel, kust mõni tund enne märuli puhkemist olin
lahkunud ning veel puutumata ja purustamata linnasüdamest Tartu bussi peale
jalutanud. Taas oli mul võimalus isiklikult kogeda palju sellest, mida
kriisiabi kursustel olen ammu õppinud ja õpetanud. Esialgsele tuimusele järgnes
uskmatuse ja jõuetuse tunne. Siis hakkasid elustuma mälupildid sarnastest
sündmustest minevikus.

Kõigepealt meenus Maailma Kaubanduskeskuse
tornide kokkuvarisemine Manhattanil. Elasin tollal sellele paigale nii lähedal,
et randa sõites nägin torne üle lahe oma silmaga. Sel päeval paistis aga
tornide asemel ainult paks porikarva pilv, mis peagi kogu idapoolse taeva
kattis. Samasugune pilv vajus sel päeval raskelt ka iga pealtnägija hinge.

Veel tulid mulle meelde 1991. aasta
jaanuari- ja augustisündmused Vilniuses, Riias ning Tallinnas. Sealt edasi läks
mälestusterada sõjapõgenike ning küüditatud koguduseliikmete jutustusteni ja
jõudis lõpuks välja juba lapsena oma vanematelt ja vanavanematelt kuuldud
õudusteni, mille tunnistajateks ja ohvriteks nad olid olnud vaevalt kümmekond
aastat enne seda, kui mina ilmale tulin.

Varsti andsid mälestused maad vihale, sest
adusin, et Tallinnas toimuv pole midagi muud kui ajaloos juba toimunu
kordumine, järjekordne peatükk suure vaenuliku naaberriigi häbitute ja alatute
rünnakute loost meie väikese rahva vastu. Viha vallandab jõu ja teotahte.
Tundsin, et midagi tuleb ette võtta, mitte ainult arvata, mida keegi teine
kusagil peaks ütlema või tegema, vaid mõelda, mida ma ise saaksin teha.

Nii sündiski mu peas mõte liituda riigi
kaitsestruktuuridega. Teades, et kriisiolukorras hetketunnete ajel tehtud
otsused ei pruugi olla alati mõistlikud ja kasulikud, panin oma mõtte ajaproovi
ootele. Kahe nädala jooksul on see kavatsus aga ainult kindlamaks saanud ja
täna lõpuks ka kirjaliku kuju võtnud. Tegin selle otsuse omamoodi emadepäeva
kingiks. Nii tahan öelda, et ma ei lase kellelgi endalt võtta seda, mida oma
kodust olen saanud ja õppinud. Tunnen, et just tänu kõigele sellele olen ma
täna see, kes ma olen, ja seal, kus ma olen. Iseendaks saada, olla ja jääda ei
saa keegi üksi. Teiste sõnadega: inimese identiteet on ühtaegu nii
individuaalne kui kollektiivne.

Me määratleme end seeläbi, kelle lapsed me
oleme, kelle hulka kuulume ning kellega meid seovad ühised eesmärgid, unelmad
ja ideaalid. Ma ei lepi mõttega, et keegi tahab röövida minu iseendaks olemise
õiguse ja võimalused. Ma ei taha lihtsalt, käed rüpes, pealt vaadata, kuidas
hävitatakse kõik see, mille järele kodumaalt kaugel elamise ajal olen kümme
aastat igatsenud. Ma ei kavatse loobuda oma tulevikukavadest, mille
teostamiseks pea pool oma senisest elust olen teadlikult valmistunud.

Ma ei taha aga piirduda üksnes volbripäeva
rongkäigus Eesti Üliõpilaste Seltsi suure sinimustvalge lipu all koos
seltsivendadega «Jää vabaks, Eesti meri, jää vabaks, Eesti pind!» ning teiste
uljaste ja isamaaliste laulude laulmisega, mida pisut üle nädala tagasi sai
tehtud. See oli kahtlemata võimas tunne, mis seal tekkis, ning andis juurde
jõudu edasi tegutseda ja elada. Ma olen aga veendunud nagu apostel Jaakobus:
«Sest nii nagu ihu ilma vaimuta on surnud, nõnda on surnud ka usk ilma
tegudeta.»

Oma elu kõige suuremate pettumuste osaliseks
sõprade suhtes olen ma saanud siis, kui tõsises hädas olles olen palunud
kelleltki konkreetset ja tegutsemise mõttes asist abi ning saanud vastuseks, et
sel või teisel põhjusel ei saa sõber mind aidata, kuid selle asemel hoopis
palvetab minu eest.

Uskudes, et õige inimese palve võib suuri
asju korda saata, tekib mul taolistes olukordades siiski kahtlus, kas tegemist
on õigete sõpradega. Ka kirikutes oleme neil päevil palves oma maa ja rahva
praeguse olukorra ja tuleviku pärast. See on äärmiselt oluline, eriti segastel
aegadel.

Martin Luther on kord öelnud, et kui tal on
vaja päeva jooksul väga palju teha, peab ta enne tegutsema asumist vähemalt
paar tundi palvetama. Siiski ei taha ma teha kellelegi seda, mida ei soovi
endale: pakkuda vaid palveid, kui on vaja tegusid. Ma usun, et meil läheb
tarvis mõlemat. Kui me armastame Jumalat, kellelt oleme saanud oma elu, see
tähendab iseenda, oma keele, kultuuri, maa ja rahva, kelle hulka me kuulume, on
piisavalt põhjust olla selle eest tänulik ja seda tänulikkust ka aktiivselt
üles näidata.

Kui me armastame iseennast ja oma ligimest
nagu iseennast, on mõistlik midagi ette võtta, oma võimalusi ja andeid
kasutada, et meil oleks tulevikku. Minu arust on kõige õigem seda teha
läbimõeldult, organiseeritult ja üheskoos. Sellepärast tahangi ma lisaks
kirikuõpetajaks ja kolleegide koolitajaks olemisele ning mitmesse seltsi ja
ühingusse kuulumisele astuda ka Kaitseliitu.

Heino Nurk
Õpetaja

4 Kommentaari artiklile “Miks ma astun Kaitseliitu?”

  1. Külaline ütleb:

    Ametivenna kommentaar ei anna mulle ikka rahu …
    Politseinikud, kaitseväelased ja teised Eesti Vabariigis relva kandmise õigust omavad inimesed kasutavad relva seadusega ettenähtud piirides, mitte ei \”jookse metsas püssiga\”. Ei maksa suhtuda üleolevalt inimestesse, kes oma tegevusega hoiavad korda ja kaitsevad Eesti riiki. Või on ehk ametivennal Eesti Vabariigi asemel meile praegu midagi paremat pakkuda? Palvetamine on kahtlemata iga kristlase elu loomulik osa, kuid kas ametivend arvab oma palvel olevat nii palju väge, et ta oleks oma palvega ilma politsei abita suutnud ohjeldada aprilliöiseid märatsejaid?

  2. Külaline ütleb:

    seal saab automaadist hambad ristis kõhu pealt tulistada nagu Einar Laigna oma filmis. Vaffa!

  3. Külaline ütleb:

    Sadakond vaimulikku võivad lubada küll endale seda, et nad ei liitu poliitikaga ja militaarsete struktuuridega. Meie relvaks on tõesti eeskätt palve ja kahju, et me seda nii vähe kasutame ja sellesse nii vähe usume. Parem alustame oma päeva sellest, et avame kirikuukse palvetame ise seal ja kutsume teisi, peame jumalateenistust. Metsas püssigajooksaid on erinevatel põhjustel alati piisavalt.

  4. Külaline ütleb:

    ametivennale
    Kas need ametivennad, kes deklareerivad, et metsas püssiga jooksaid on piisavalt, ka tegelikult palvetavad? Äkki nad deklareerimisest kaugemale ei jõuagi? Äkki ohu korral lasevad ametivennad oma lähedaste relvaga kaitsmise või palvetamise asemel lihtsalt jalga?
    Vagaduse taga võib peituda ka laiskus, argus ja saamatus.

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)