Esileht » Online » Online artiklid »

Miks kristlus nii keeruliseks muutus?

28.09.2013 | | Rubriik: Online artiklid

Äsja ilmunud raamatu «Kristluse ajalugu selle algusest tänapäevani» autor, teoloogiadoktor Riho Saard ütleb Postimehele antud intervjuus, et usuteadusel on omaette teadusena aina vähem iseseisvat kandepinda ning aina enam puutumust ajaloo- ja kultuurilooga ning spetsiifilisemalt ka meditsiiniga.

Märgite oma uues raamatus, et teoloogia on spekulatiivne. Kuhu teoloogia teie arvates teaduste konkurentsis ja ülikoolis asetub? Ajalugu, filosoofia, kultuurilugu – kelle juurde või kõrvale ta kõige paremini võiks sobida?

Teoloogia on kristlik filosoofia. Keskaegses skolastikas defineeriti teoloogiat nii teoreetiliseks kui ka praktiliseks teaduseks. Usuti, et on võimalik veenvalt näidata, et teoloogilist mõistet «jumal» võidi identifitseerida füüsikaliste mõistetega «mõjuv põhjus» või «eesmärgi põhjus». Püüti näidata, et teoloogia jumala mõistel ja reaalset maailma seletavatel mõistetel on sama objekt.

Hiliskeskaegne kriitiline teoloogia, nominalistid, ei pidanud teoloogiat enam teoreetiliseks teaduseks, sest teoloogilist jumala mõistet ei saanud mitteteoloogiliste mõistete abil ankurdada olemasolevasse maailma. Küll aga jäi alles teoloogia kui praktilise teaduse definitsioon, kus teoloogilisi tõdesid nähti tõdedena, mille tundmine on vältimatu teatud eesmärgi saavutamiseks – teatud laadi õnnelikkus ja hüve.

Teoloogia koht protestantlikes ülikoolides polnud 18. sajandi lõpul enam iseenesest mõistetav. Friedrich Schleiermacher põhjendas iseseisvate teoloogiateaduskondade vajalikkust üksnes valitseja ja riigi kasuna. Sest oli kasulikum, et luterliku kiriku vaimulikkond kui riigiametnikud olid saanud oma hariduse akadeemilises keskkonnas.

Edasi loe Postimehest.

Meie kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees. (2Kr 5:10)