Esileht » Arvamused » Arvamus »

Miks kristlased meie ajal kirikust eemale jäävad

16.09.2020 | | Rubriik: Arvamus

Maailma kristlikus meedias kõneainet pakkuvate pedo­fiilia­skandaalide tõttu on kannatada saanud paljude katoliiklaste usaldus oma kiriku vastu. Ent on ka teisi põhjusi, miks paljud sii­rad ja tulised kristlased meie ajal kirikust eemale jäävad või ko­guni usu kaotavad.

Sageli on ajendiks pe­ttu­mine inimestes, kelle kaudu ris­ti­usku tundma õpitud on. Tä­napäeval liituvad inimesed kogudusega ju sageli suuresti isiklike mõjutuste ajel. Kui aga re­­ligioosseks autoriteediks ol­nud inimese kohta sel­gub oo­ta­matult midagi eemale­tõu­ka­vat, kõigutab see paraku ka us­ku Jumalasse. Ning kõlbelisi ek­si­samme tuleb avalikuks ka kristlaste kohta, keda üld­sus on varem pidanud li­gi­me­se­ar­mas­tuse ja vagaduse võrd­ku­ju­deks.

Heaks näiteks on meilgi tun­tud „Usu ja Valguse“ liikumise raja­jate hulka kuulunud Jean Vanier (1928–2019). In­tel­lektipuudega inimeste teeni­misele pühendunud kristliku filosoofi pärandit jäävad nimelt varjutama tema surma järel avalikuks tulnud kuue naise sek­suaalse kuritarvitamise juh­tumid. Puuetega inimesi ohv­rite seas polnud.

Teiseks paneb paljude jaoks usu Jumalasse proovile see, kui alt veab institutsionaalne kirik. Eriti katoliiklaste jaoks on selle näol ju tegemist püha organisatsiooniga, mille kaudu Jumal erilisel viisil maailmas tegutseb. Just seetõttu on ka­toliku kirikus ilmsiks tul­nud pedofiiliajuhtumite kinni­mät­simine olnud paljudele usk­li­kele šokiks.

Kolmandaks ajendab ini­me­si kirikule selga pöörama ka isiklik haigetsaamine. Kui ko­gu­dusega liitunul kristlaste suhtes kõrgendatud ootused peaksid olema, võib erakordselt rängalt mõjuda kogemus, et nendegi seas leidub küllaga isekust, hoolimatust ja eelarvamuslik­ku suhtumist ligimestesse.   Hul­­­lem­gi veel, seda kõike ta­vat­setakse mõ­nikord varjata va­gaduse mas­ki taha ja õigusta­da piibli­tsi­taatidega.

Eriti heidutav on see, et mõ­ned kristlased, sealhulgas eelnevalt mainitud Vanier, on ka oma seksuaalseid kuri­tar­vitusi religioosse retoorikaga põh­jendada püüdnud. Pole imeks panna, et paljud ohvrid ei taha pärast seda enam kirikust mitte midagi teada.

Mis mind üllatab, on hoopis see, et mõnigi kirikus rängalt haiget saanud inimene on usu­le kõigest hoolimata truuks jää­nud. Küllap on selle taga sü­gavad isiklikud kogemused Ju­mala lähedalolust, mida ka kirikus kohatud inimeste eba­täius­likkus väärata ei suuda. Ent kahtlemata osutub sageli oluliseks ka raskel hetkel kaas­krist­laste pakutud tugi ja inim­lik lähedus.

Mõnikord ei suuda kirik kui organisatsioon tõhusalt enda sees levivate väärnähete vastu võidelda. Ka sel juhul saavad palju ära teha just tavalised koguduseliikmed, kes julgevad avalikult tähelepanu juhtida kitsaskohtadele, mida pigem maha vaikida soovitakse.

 

 

 

 

Rain Soosaar,

toimetaja

Tema on andnud sulle teada, inimene, mis on hea. Ja mida nõuab Issand sinult muud, kui et sa teeksid, mis on õige, armastaksid headust ja käiksid alandlikult koos oma Jumalaga? (Mi 6:8)