Esileht » Arvamused » Kolumn »

Miks igaüks kantslisse ei pääse? Räästool määrab rahva saatuse

01.12.2021 | | Rubriik: Kolumn
Merille Hommik.

Pöörastes vastuoludes vaevlevad ühiskonnad ei leia teed, kuidas saavutada taas tasakaal inimeste avalikult välja öeldud mõtete, arvamuste ja tunnete vahel. Higistamist on palju, on neid, kes higistavad verd.

Meil on meditsiinilise pandeemia kõrval maad võtnud juriidiline ning riigihalduspandeemia, mis on meditsiinilisest kordades suuremad. Aasta kodanik Irja Lutsar ütles otsesõnu: „Mul on tekkinud hirm, kui kergelt antakse vabadused käest ära.“ 

Kaks aastat tagasi ei oleks keegi ette kujutanud, et me lepime või oleme sunnitud leppima asjadega, mis siis oleks tundunud täiesti ennekuulmatud. Ja me näeme inimesi, kes tahaksid meid piirata veel ja veel. Kas neil võib olla õigus – on see tee väljapääsuni?

Inimesed ei tea, mida uskuda või mitte uskuda; ei tea, keda uskuda, või usuvad kedagi, kelle uskumist teised peavad valeks. Oma arvamuse avalik väljaütlemine ei ole mõistlik tegu. Ükskõik mida sa arvad, satud väga lihtsalt pahameeletormi kätte, mis võib su uputada.

Vabaduse asemel, mida Jeesus maailma pakkus, oleme valmis lubama end piirata ja lukustada. Oleme piltlikult öeldes valmis ohverdama oma loomi (ja kaasteelisigi), et nende veri võiks katta meie patud – nagu Vana Testamendi ajal. 

Kuidas me oleme siia jõudnud? Kirikusse võivad tulla kõik – puhanud ja väsinud, õiged ja kõverad, õnnelikud ja nukrameelsed. Kuid igaühte kantslisse ehk räästooli ei lubata. Selleks, et pääseda jutlustama, tuleb Jumala sõna tundumise kõrval vastata ka paljudele teistele kriteeriumidele, sest avalikul sõnal on kaalu – see muudab inimeste mõtlemist, käitumist ning kujundab ühiskonna elu.

Mis on läinud valesti? Poliitikud langetavad meditsiinilisi otsuseid. Arstid avaldavad arvamust, kuidas tuleks kriisi poliitiliselt juhtida. Juristid loovad maailma, mis ei vasta ühiskonna, poliitikute ja arstide arusaamale kriisi lahendamisest. Sest paremini nad ei suuda või ei taha.

Sõnade kaal on suurem, kui see meile tundub. Teadusnõukoda annab arvamuse ning juba mõne aja pärast annab ta uue arvamuse ja siis jälle uue. Kriis on dünaamiline, kuid kui varemalt öeldu saab väga kiiresti tühjaks, kuidas siis uskuda ja usaldada seda, mida öeldakse praegu? Mis on garantii, et see ei saa samuti väga kiiresti tühjaks?

Mida vähem on juttu, seda mõjusam ta on. Inimesed, kes avalikku räästooli tõusevad, ei saa olla ebakvaliteetsete mõtetega ning ebakvaliteetse eluga. Kõneleja, töötaja ja otsustaja elu kvaliteetsust, sh kompetentsust, kontrollib ka riik – riigisaladuse loa saamiseks peab inimene olema elanud ja elama korralikku ning seaduskuulekat elu. 

Kuid kuidas elada korralikku ja seaduskuulekat elu, kui seadused ei ole korralikud? Jeesus oli variseridega korduvalt hädas. Küll ei sobinud hoor tema jalgu pesema, küll käitus ta vääritult hingamispäeval, lastes viljapäid noppida, leidsid variserid.

Hetkel on samuti: ühiskonnas toimuvat analüüsides ei jää kahtlust, et hoor jalgu pesema ei sobi ja hingamispäeval viljapeade noppimine on justkui keelatud, abielu rikkunud naise kividega surnuks viskamine aga kohustuslik. 

Ning esimese kivi viskavad need, kes peaks esimese kivi viskama hoopis enda pihta ja paluma, et ka see abielurikkuja naine teda sama kiviga korduvalt surnuks viskaks – kuna tema patt (loe: Jumalale mittemeelepärane tegu) on oluliselt väiksem kui tema hukkamõistja, esimese kivi viskaja oma.

Jõuluaegne avalik rahuaeg on näiline, kui inimeste hinges on hirm ja valu. Kes kardab haigust, kes süsti, kes vabaduse äraandmist, kes pankrotti, kes vaimset ja/või füüsilist kokkuvarisemist.

Jumal saab valu leevendada

läbi oma sõna, kui karjased on trööstimeelsed ja vastutustundlikud. Kantslist ei saa rääkida seda, mida rääkija tahab. Kantslist tuleb rääkida seda, mida Vaim annab. Vaim annab ka teravaid sõnu ja karmi juttu. „Sest Jumala sõna on elav ja tõhus ja vahedam kui ükski kaheterane mõõk ning tungib läbi, kuni ta eraldab hinge ja vaimu, liigesed ja üdi, ning on südame meelsuse ja kaalutluste hindaja,“ seisab kirjas heebrealastele.

Jumal ei piira, ei ahista, ei hirmuta. Ta armastab ka neid, kes on eksinud, kes ei tea, mida nad teevad. Ainus sõna, mis ei kõigu, on Jumala sõna. Tema sõna annab kindluse ja vabaduse.

Jumala sõna on avalik sõna, millest kantslist rääkija peab lähtuma. Kasutagem räästooli õigesti, kui ühiskonna meel on raske ja hing vajab tröösti. Mingem kirikusse, kuulakem, mida Vaim on andnud. Saagem pühaks ja püsigem pühad. Tehkem rohkem talle meelepäraseid tegusid. Kuid rääkigem rohkem ka talle meelepäraseid sõnu. 

 

 

 

 

Janek Mäggi,

kolumnist

Tuleb inimesi idast ja läänest, põhjast ja lõunast, ja nad istuvad lauas Jumala riigis. (Lk 13:29)