Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Mihklipäevast heliseb Jõhvi kirikus uus kellade ansambel

07.10.2009 | | Rubriik: Kirikuelu

Mõne nädala tagune pilt: kandeplokkide, köite ning paari mehe nõu ja jõu abil kerkib Jõhvi Mihkli kiriku sissepääsu esiselt platsilt hääletult 470kilone pronksist kellamürakas. Ajaloolist sündmust tunnistavad vaid kohalik kirikuõpetaja, kantseleiametnik, kaks ajakirjanikku, fotograaf ning paar kirikuvalves olevat eakamat naisterahvast. Mõned tuvid ka.

Kiivrit ja töötunkesid kandev noormees, kes paistab kogu tegevust suunavat, jälgib pidulik-põnevil ilmel kella kerkimist. Toomas Mäeväli firmast OÜ Mäeväli Orelitöökoda on kui dirigent, kes hetkeks juhatab ansamblit, mis mängib aastaid, aastakümneid, vahest sajandeidki. Senisele kaheliikmelisele ansamblile on just lisandumas uus, aga samas kõige kaalukam liige.
 
Ammune tutvus
Kuidas sattus oreliremondile ja -hooldusele pühendunud mees kirikukelladega tegelema? Toomas Mäeväljal oli sellele küsimusele loogiline vastus varnast võtta. «Orelitöö tellimusi on vähe. Kogudused on vaesed ja samuti napib häid kirikumuusikuid, kes oskaksid korras oreli eest seista.
Halvasti helisevad kellad ei ole kirikule hea reklaam. Kui kellad helisevad hästi, tulevad inimesed kirikusse ja avastavad ka oreli. Ja loodetavasti asub osa neist siis orelimängu õppima,» selgitab Toomas.
Esimene tutvus kirikukelladega ulatub mehel nii varasesse lapsepõlve, et seda päris esimest korda ta ei mäletagi. Toomast hirmutasid lapsena Tallinna vanalinnas elades tohutult Aleksander Nevski katedraali kirikukellad. Eriti hirmus oli, kui suurematel pühadel Nevskis suurt kella helistati, sest siis nende korter päris värises. «Minus tekitas see lausa füüsilist hirmu!»
Toomas Mäevälja emapoolne vanaisa oli tuntud vaimulik Eduard Salumäe. «Vanaisa teenis Kuusalu kogudust ja siiani mäletan, kuidas käisime laupäeviti koos kell 18 õhtukellasid helistamas, pärast seda mindi sauna,» meenutab Toomas.
Kuusalu oli ka esimene paik, kus Toomas puutus kokku kelladega seotud probleemidega. «Kui vanaisa 1953. aastal Kuusalusse teenima tuli, oli Viljandi Jaani kirikust just toodud üks kasutatud kell. Seni polnud Kuusalus ligi kümme aastat üldse kirikukella olnud, sest kaks vana kella olid puruks helistatud. Nii sain aimu, kuidas kellad valest kasutamisest hävinevad,» teab Toomas.
Ta teab rääkida, kuidas vanaisa, kellele jäi ühest kellast väheks, parandas keevitades ühe mõraga kella. Enne keevitust aeti kell tule peal kuumaks, pärast aga maeti maasse, et ta aeglasemalt jahtuks.
Enamiku omal ajal parandatud kellade uus elu jäi üürikeseks, aga Eduard Salumäe töö püsis. Vahest on lapselaps vanaisalt selle ande pärinud…
Kellameister leidis, et kellade parandamisel pole tänapäeval erilist mõtet, sest uute kellade valamine on lihtne ja pole eriti kulukas. Katkised kellad aga peaksid jääma väljanäitusele – ka hoiatuseks, et uute kellade eest osataks paremini hoolt kanda. «Kindla piirini saab ka inimest putitada, aga vahel tuleb mõraga edasi elada,» toob Toomas meditsiinilise võrdluse.

Peen teadus
Õigeusu kirikuis on kellad Toomas Mäevälja sõnul kui trummid: kellamängu puhul on tähtis rütm ja kellalööjat võib võrrelda trummariga. Kell püsib paigal ja liigutatakse kella tila. Luteri kirikus pannakse kell ise kiikuma ja rütmist tähtsam on kella meloodia. Eri kellad peavad omavahel kokku kõlama.
Jõhvi uus kell valmis põhjaliku analüüsi järel. Esmalt mõõdeti kahe olemasoleva kella kõla ja tulemuse põhjal kujundati kolmas. Mihkli kogudus tahtis endale tingimata suurt uut kella, aga kahe senise kaalu vahe on suur (60 ja 250 kg), seepärast otsustati jätta kellatooli koht ka tulevasele neljandale, 180kilosele kellale. See saaks kahe kergema kella kõlalist vahet vähendada.
Kella kui instrumendi kõla ja siseharmoonia vastavad muusikalistele reeglitele. Telliv kogudus peab otsustama, kas tahetakse minoorse või mažoorse kõlaga kella. «Tänapäeval analüüsitakse kella heli arvutiprogrammiga. Selleks heli salvestatakse ja konverteeritakse seejärel arvutiformaati. Kui arvutiprogramm ei saa analüüsiga hakkama, peab ikkagi inimene ühes kõlarauaga sekkuma,» selgitab Toomas Mäeväli. Jõhvi kiriku kellad moodustavad oma tüübilt segaansambli: kaks vana kella on mažoorsed ja uus on minoorne.

Elavad hinged
Katoliku ajal oli igal kirikukellal oma nimi ja tavaliselt nimetati nad pühakute järgi. Läbi aegade on teatud, et kui kell valatakse ümber, jääb vana kella hing uue sees alles. Kui Tallinna Püha Vaimu kiriku torn 2002. aasta mais põles, purunes Eesti vanim, 1433. aastal valminud kell. Uus kell valati Hollandis ja sulamisse lisati vana kella tükid, et tema elu jätkuks.
Kirikukelladel on sageli põnevad tekstid. Näiteks Lääne-Nigula kiriku kellal on saksakeelne tekst «Tulge, sest kõik on juba valmis!» (Lk 14:17), aga eesti keeles on samal kellal sõnad «Tulge, patused». Tallinna toomkiriku kellale on peale valatud eelmise kella hävimise ja uue saamise lugu. 
Jõhvi Mihkli kiriku vanim kell pärineb 1727. aastast ja kellal olevast tekstist selgub, et see on pühendatud krahv Wellingi ja Johanna Margaretha von Tiesenhuseni mälestusele.
Teine kell, mis on Toomas Mäevälja hinnangul pärit kas XIX sajandi lõpust või XX sajandi algusest, kannab aastaarvu 1696. Seega on tegu ümbervalatud kellaga. Nooremal kellal on nimi Berent Otto v. Stackelberg ja tekst «von Halinap».
Tänapäeval valatakse kirikukellad pronksist selle sulami parima kõla tõttu. Rahvasuu teab, et paremates kellades on ka hõbedat, aga Toomas Mäevälja sõnul on hõbe kellas pigem halb. Et hõbeda molekulid on vase ja tina omadest suuremad, võib hõbe kella sattudes selle hoopistükkis rabedaks teha.
Kellapronksi retsept on 78 protsenti vaske ja 22 protsenti tina. Jõhvi kellade ansambel on oma materjali poolest üpris globaalse iseloomuga: näiteks kellatool on valmistatud Kanada tammest ning uusima, Saksamaal Gescheris valatud kella vask pärineb Tšiilist.
Ajalooliselt on kirikukellasid valmistatud käepärast olnud materjalist. II maailmasõja ajal sulatati Saksamaal kelli sõjamasinate tarbeks ja sõja järel oli enamik sealseid kellasid terasest. Praeguses olukorras, kus näiteks Vestfaali piirkonnas pannakse koguduste kahanemise tõttu kinni 300 pühakoda, on kellatootjate päästerõngaks allesjäänud kirikute teraskellade asendamine pronksistega.
Uue kella maast tõustes meenus Jõhvi Mihkli koguduse õpetajale Peeter Kaldurile vanema põlve koguduseliikmete jutt, et enne 1943. aasta tulekahju, kus vanad kellad kannatada said, kostus kellamäng Jõhvi kirikutornist Mäetagusele.

Teet Korsten,
Põhjarannik

Kirikukell
Katoliku ajal oli igal kirikukellal oma nimi ja tavaliselt nimetati nad pühakute järgi.
2002. aasta mais purunes tornipõlengus Tallinna Püha Vaimu kiriku kell, mis oli Eesti vanim, valminud 1433. aastal. Uus kell valati Hollandis ja sulamisse lisati vana kella tükid.
Tänapäeval valatakse kirikukellad pronksist selle sulami parima kõla tõttu. Kellapronksi retsept on 78 protsenti vaske ja 22 protsenti tina.
Uute kellade valamine on lihtne ja pole eriti kulukas.
Katkised kellad peaksid jääma väljanäitusele.
Jõhvi kiriku kellad moodustavad oma tüübilt segaansambli: kaks vana kella on mažoorsed ja uus on minoorne.

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)