Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Mihkel Kübar on usuteadlasest Tallinna Linnateatri direktor

04.08.2021 | | Rubriik: Persoon kaasajast
Teoloogiharidusega Mihkel Kübar on alates jaanipäevast Tallinna Linnateatri direktori ametis. Siim Vahur.

Tean Mihkel Kübarat oma tööajast Vigala koguduses. Ta oli üks koguduse noorterühma aktiivsetest liikmetest, kohaliku pedagoogide pere poeg, kel oli alati midagi öelda. Hiljem viis saatus meid kokku usuteaduskonnas, kus Mihkel õppis ja mina olin algaja õppejõud. Jaanipäevast juhib Mihkel Kübar direktorina Tallinna Linnateatrit. Paslik on küsida, kuidas teoloogi tee viis teatrijuhi ametisse.  

Oled usuteaduskonna vilistlane. Kuidas see on mõjutanud sinu teed Tallinna Linnateatri direktoriks?

Usuteaduskond pole nii otseselt mõjutanud minu teed Linnateatri direktoriks. Pigem on see mõjutanud minu elu laiemas perspektiivis. Usuteaduskond on andnud mulle väga laia maailmapildi ja see on minuga kogu elu kaasas olnud. Maailm ei ole must-valge ning selle teadmise ja arusaamise olen saanud usuteaduskonnast.

Kuidas sattusid usuteaduskonda?

Pärast gümnaasiumi arvasin, et olen keelte peale väga andekas. Kaalusin kahe koha vahel, need olid Tartu Ülikooli usuteaduskond ja Tallinna Ülikooli türgi keele eriala. Usuteaduskonda sain sisse tänu kollokviumile. Üks komisjoni liikmetest oli Hando Runnel ja analüüsisime temaga näidendit „Herakles ja Augeiase tallid“. Sain kollokviumis maksimumpunktid ja nii sain teaduskonda sisse. Usuteaduskond oli koht, kus oli kohustus õppida heebrea, kreeka ja ladina keelt. Õppides avastasin, et keeled pole minu tugevus, ja seegi on hea teadmine. Kõige rohkem avaldasid mulle mõju õppejõud oma erudeeritusega. Erinevad teemad olid huvitavad, näiteks Vana Testamendi eksegees. Meie kursusel olid väga vahvad inimesed. Kogu õppimise aja jooksul ei tekkinud kahtlust, et peaksin äkki kuhugi mujale üle minema. 

Milline on sinu side kirikuga? Kas sul ei tekkinud plaani hakata kirikuõpetajaks nagu mõnel kursusekaaslasel (näiteks Triin Käpp, Hermann Kalmus ja Kaisa Kirikal)? 

Olen Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku liige. Ristitud olen Vigala koguduses ja leeritatud Tartu Ülikooli-Jaani koguduses. Kirikuõpetajaks saamise plaani mul polnud. Kaitseväeteenistuse ajal oli küll plaan minna kaplanite kursustele, kuid väeosa ei lubanud mind sinna ja siis jäi see plaan ka unarusse. See oli aastal 2002. 

Mis usuteaduskonnast meelde on jäänud?

Mulle meeldis see, et sain teha suulisi eksameid. Enamik õppejõude oli suuliste eksamitega nõus ja tänu sellele sain asja paremini selgeks. Meie oma kursuse kooskäimine oli väga tihe. Mäletan, kuidas kord ühe peo ajal küsis Triin Käpp minult: „Mihkel, mida tähendab sinu jaoks osadus?“ Selliseid toredaid filosoofilisi vestlusi oli meil kaasüliõpilastega lõputult. See komme on mulle jäänud kogu eluks: filosofeerida elu üle. Kalle Kasemaa näitas ikka loengus raamatuid ja soovitas neid lugeda. Raha polnud, kuid ostsin siiski viimase raha eest mitmeid tema soovitatuid. Lugemise harjumus sai mulle väga omaseks just usuteaduskonnast. Sellest ajast on jäänud mulle komme osta endale raamatuid, kuhu saab lugedes vajadusel märkmeid teha. Ma ei loe raamatut kunagi nii, et mul poleks kõrval paberit ja pliiatsit, millega märkmeid teha. Hea sõnaga meenutan paljusid õppejõude. Urmas Petti oli minu kutsujaks Tartu Jaani kogudusse ja olen temale selle eest tänulik. Väga huvitavad olid Andres Grossi heebrea keele tunnid. 

Kuhu elu sind usuteaduskonna lõpetamise järel viis?

Lõpetasin aastal 2007 ja siis asusin tööle Põlva maavalitsusse haridusnõunikuna ja seejärel 2009 Jõgeva abilinnapeana ning 2013 Jõgeva linnapeana. Seal sain esimese juhtimiskogemuse. See oli masu aeg ja olin sunnitud oma esimeste otsuste hulgas tegema eelarve kärpeid, sh näiteks kärpima õpetajate palku. Pidin vaatama rida-realt linna eelarvet ja sain kiiresti aru omavalitsuse toimimisest. Sain tunda otsustamise võlu ja valu. Ametite nimetused tundusid esmalt kõlavad, kuid siis sain aru, et kõlava nimetusega liitub ka suur vastutus. Vastutuse tundmine on oluline. Teoloogiliste tekstide lugemine ülikoolis andis avarama pilgu ja sellest on olnud kasu ka järgnevates ametites. Oluline on olnud materjali haaramise võime omandamine ja mahukast tekstist olulise üles leidmine. Sellest oskusest oli hiljem kasu näiteks kõikvõimalike arengukavade, plaanide, strateegiate läbitöötamisel. 

Kas suhe teoloogiaga on jätkunud?

Siiamaani püüan tekste lugeda originaalkeeles. Ikka loen ka teoloogilist kirjandust, näiteks viimati lugesin Uku Masingu raamatut „Vaatlusi maailmale teoloogi seisukohalt“. Loen tavaliselt 4–5 raamatut paralleelselt. Üks praegustest öökapiraamatutest on Seneca „Moraalikirjad Luciliusele“. Mitte küll otseselt teoloogiline tekst, aga kõnekas ka tänapäeval.

Olid Jõgeval Isamaa liikmena linnapea. Mida see erakond sinule tähendab?

Erakond on minu jaoks selgelt maailmavaateline valik. Ma pean loomulikuks, et inimene kuulub erakonda maailmavaatelistel alustel, mitte karjäärist ajendatuna. Minu jaoks on Isamaa ainus heas mõttes parempoolse maailmavaatega erakond Eestis. See tähendab tugeva riigi ja tugeva rahva rõhutamist. Aga tugev riik ja tugev rahvas usub endasse ega pelga avatust uutele ideedele ja uuele ajale. Mulle ei meeldi kapseldumine, räuskamine, tõrvikutega keele ja kultuuri kaitsmine. Mina usun Eesti inimesse, kes on intelligentne. Meie keel ei kao kuhugi, kui meie inimesed saavad hästi hakkama ning ollakse uhked nii keele, riigi kui kultuuri üle. Riiki tuleb arendada nii, et noored, kes on ära läinud, tuleksid siia tagasi, sest siin on hea ja nad saavad välismaal omandatud teadmisi siin rakendada. Minule meeldib Eestis väga elada ja usun Eesti inimestesse kõige paremas mõttes, riik ei pea kõike inimeste eest ära korraldama. Eesti inimestel on mõistus peas. 

Isamaad peetakse Eesti kõige kirikusõbralikumaks erakonnaks.

Meie erakond on kõige kirikusõbralikum erakond üleüldse, aga religioon ja riigi valitsemine peaksid olema selgelt lahus. Poliitikute flirtimine religiooniga pole minu meelest õige. Sobilik pole ka see, kui poliitilistele algatustele otsitakse läbinähtavalt tuge kirikuringkondadest. Kirikut ei tohi ära osta. 

Oled tegelenud ka Intsikurmu festivali korraldamisega. Mida see on sulle andnud?

Intsikurmu on olnud missioon siduda ajalooline Hurdast pärinev traditsiooniline peopaik nüüdisajaga. Vana ja uus ei ole vastandid, vaid kõike saab siduda, et luua uut väärtusruumi kultuuris. Ei saa aega seisma panna. Intsikurmu on väga palju õpetanud. Nii praktikas kui vaimus. Põlva kui paik Kagu-Eestis on Eestimaa festivalide kaardil. Ja seda ka Eestist kaugemal. Teine oluline osa on kvaliteet. Kultuurne atmosfäärifestival aitab kujundada paljudes inimestes intelligentset ajaveetmise võimalust. Intsikurmu ei ole pelgalt festival Põlva metsapargis, vaid on kaasa aidanud oma olemuselt kogu Eesti festivalide kultuuri arengule. Oleme festivaliga rikastanud Eesti muusika arengut. Palju tööd on ära tehtud ja mitmed väljakutsed seisavad veel ees. Näiteks kuidas suurendada kohaliku kogukonna sidusust festivaliga jne. See on andnud palju sõpru, palju juhtimis-

alast teadmist ja kogemust, väliskontaktide võrgustiku, arusaamise loovvaldkonna toimimisest ettevõtlusena. Kuidas null euroga festival püsti panna nii, et inimeste silmad säraksid. Oluline on meeskonnatöö. Veendusin teadmises, et ainult meeskonnaga saab luua häid asju. Igast väikesest lülist meeskonnas sõltub lõpptulemus. 

Ja nüüd teater. Mida plaanid?

Kõige laiemas mõttes on soov olla väga hea teatri väga hea juht. Minu jaoks oli oluline see, et mitmed lähedased tuttavad, sh mõned neist Linnateatrist, julgustasid mind kandideerima. Oluline oli juhuslik kohtumine Uku Uusbergiga eelmisel sügisel, kui konkurssi veel polnudki. Kõige olulisem on teatris peanäitejuht ja see, et meie arusaamad teatrist, elust, maailmavaatest on väga sarnased, pani mind kandideerima. Teatris peavad peanäitejuht ja direktor vaatama ühte suunda ja käima ühte sammu. Oluline on uue hoone ehitus ja see on üks kõige tähtsamaid ülesandeid. See ei saa olema mitte ainult uus teatrimaja, vaid terve hoonete kompleks, mis muudab vanalinna pilti, ja see on suur vastutus. Ukuga kandideerimise protsessi ajal vesteldes leidis ta muu hulgas, et minu usuteaduskonna taust on kindlasti plussiks ja eelkõige just maailmatunnetuse osas. Huvitav ühisosa, millele olen mõelnud teatri, muusika ja kiriku vahel, on see, et tõelise hingelise elamuse saamiseks on vaja vahetut kontakti eri osapoolte vahel. Virtuaalruum pakub küll leevendust, kuid ei asenda tegelikku tunnet, mida inimesed nii kirikust, teatrist kui kontserdilt soovivad saada. Seda võiks nimetada osaduseks.

Kaido Soom

Mihkel Kübar 

Sündinud 29. aprillil 1982

Haridus: Kivi-Vigala põhikool, Rapla ühisgümnaasium,

Tartu Ülikooli usuteaduskond 2007. Lõputöö teema 

„Radikaalne islam Suurbritannias Sheikh Omar Bakri

Muhhamadi näitel“. Juhendajad Tarmo Kulmar ja Üllar 

Peterson.

Töö: 2007–2009 Põlva maavalitsuse haridusnõunik, 2009–2013 Jõgeva abilinnapea, 2013 Jõgeva linnapea, 2014. aastast üks Intsikurmu festivali korraldajatest, 2016–2017 Jõgeva linnavolikogu esimees, 2018–2020 Tallinna Salme kultuurikeskuse direktor. Alates 21. juunist 2021 Tallinna Linnateatri direktor.

Kooselus Pirko Tõguga kasvatab kolme poega, kelle nimed on väga piibellikud: Miikael, Iisak, Johannes.

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)