Esileht » Arvamused » Arvamus »

Mida ütleb Piibel seksuaalelust

10.09.2014 | | Rubriik: Arvamus

Kuidas suhtuda normidesse, mida Piibli sõnumi kohaselt Jumal ühiskonnale annab?
Üheks vaidlusaluseks teemaks on inimeste seksuaalelu praktika, sh samasooliste kooselu. Läkituses «Eesti Kirikute Nõukogu seisukoht homoseksuaalsuse küsimuses» (16. okt 2008) on püütud tuua Piiblile toetuvaid põhjendusi, miks homoseksuaalne käitumine on taunitav. Kuid nii nagu mitte kõik Piiblis olev ei ole üheselt mõistetav, ei ole ka kõik teoloogid nõus EKNi argumentidega.
Näiteks leiab EKNi seisukohtadele vastuväiteid teoloogide Jaan Lahe ja Urmas Nõmmiku artiklis «Homoseksuaalsus Piiblis» (Usuteaduslik Ajakiri 1/2011), kus analüüsitakse homoseksuaalsust puudutavaid Piibli kirjakohti. Nõustun artiklis toodud väitega, et «antiikkultuurile oli võõras arusaam, et inimese seksuaalsus on suunatud vaid ühele kindlale soole. Seksuaalsuse liigitamine homo- ja heteroseksuaalsuseks oli võõras», kuid see ei tähenda, nagu kiidaks Looja selle kõik heaks.
Erinevalt käsitletakse 1Ms 19 ja Km 19 olevaid lugusid. Esimeses tuleb esile Soodoma elanike, teises gibealaste homoseksuaalse vägistamise probleem. Nõustun artiklis öelduga, et «külalislahkus oli Vanas Iisraelis ja Lähis-Idas väga oluline, veelgi olulisem oli aga külalislahkus jumalike külaliste vastu. /…/ Seega on soodomlaste patt esmalt eksimus võõrustamise ja teiseks jumalike külaliste võõrustamise vastu. Sama kehtib gibealaste puhul …»
Ka on tõsi, et «homoseksuaalne akt tähendas negatiivses plaanis kellegi alandamist, passiivseks ehk «naiselikuks» pooleks tunnistamist. Seega vähemalt vaba mehe vägistamist peeti taunitavaks kõikjal».
Nende negatiivsete näidete taustal kerkib küsimus, kas see, et homoseksuaalsust sageli praktiseeriti/praktiseeritakse, peaks andma õigustuse selle tegevuse seadustamiseks. Looja suhtumist mitmesugustesse seksuaalsetesse eksimustesse näitavad 3Ms 18. ja 20. peatükis olevad loetelud, mis ei ole inimeste kiusamiseks, vaid need väljendavad soovi kaitsta perekonda, sest perekonna ja ühiskonna huvid pidid olema kõrgemal üksikisiku naudingu huvist.
Paljusid nõudeid ei osatud küll selgelt põhjendada, kuid nende põhimõtete rikkumise üldised tagajärjed olid rohkem või vähem teada. Siin võidi toetuda ühiskonna kogemustele, samuti pärimustele, mis pidid väljendama Looja tahet.
Põhiline kirjakoht, millega põhjendatakse homoseksuaalsuse taunitavust, on Rm 1:18–32, mis algab tõdemusega: «Jah, Jumala viha ilmub taevast inimeste igasuguse jumalakartmatuse ja ülekohtu vastu», järgneb taunitavate tegude kirjeldus. Nõustuda võib Lahe ja Nõmmiku artiklis tooduga, et «põhirõhk ei ole homoseksuaalsusel, st «loomuvastastel» seksuaalsuhetel, vaid paganate taganemisel Loojast».
Vaidlusi põhjustavaks küsimuseks on, kas Jumala-poolne karistus võib olla patt. Poolt- ja vastuargumente võib leida mõlemale väitele.
Seoses Jumala-poolse karistusega selgitab apostel Paulus: «Seepärast ongi Jumal andnud nemad nende südame himudes rüvedusse, et nad oma ihu ise häbistaksid» (Rm 1:24). Inimene võib ju oma häbiga leppida ja sellega isegi uhkustada, kuid kuidas tajuvad seda tema lähedased, pereliikmed ja lapsed?
Kas sellise karistuse all elamist, sellist enda ihu häbistamist tuleks pidada elunormiks? Miks peaks sellised tegevused olema meie ühiskonnale eeskujuks? On tõsi, et sellise soodumuse või orientatsiooniga inimeste olukord on raske ning nad vajavad ühiskonna abi ja tuge, kuid kas seda kooselu seaduse näol?

Roosimaa

 

 

 

 

Peeter Roosimaa,
teoloog

Ettekanne on peetud 27. augusti arvamusseminaril «Kooseluseaduse tahud ja teravikud», autori loal on teksti lühendatud.

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)