Esileht » Mitmesugust » Hingehoid »

Mida teha valuga, mis on hinges?

27.10.2021 | | Rubriik: Hingehoid, Ühiskond


Kaili Särg. Arhiiv.

Töös hingehoidjana kohtan päevast päeva inimesi, kes pole kunagi varem elus hingemuredega ühegi spetsialisti või professionaali poole pöördunud. Veel kurvem on see, et neid muresid ja raskeid lugusid ei jagata ka oma lähedaste või sõpradega. Sügavalt juurdunud arvamused, et hingehädad on nõrkuse märk ning vaimse tervise abi vajavad üksnes „hullud“, on meie ühiskonnas visad kaduma. 

Oktoober on ülemaailmne vaimse tervise kuu. See on aeg, mil meieni tuuakse hulganisti sõnumeid sellest tervise osast, millest igapäevaselt justkui kurta ei sobi. Meile öeldakse, et südamehaiguste ning viiruspuhangute kõrval on meil valud ka hinges. Meid kutsutakse üles enda ja oma lähedaste muresid märkama ning neid jagama. Nii tahan ka mina julgustada Sind, armas lugeja, mõtlema selle üle, kas ja kelle abiga on Su hing hoitud.

Kõige lähemal, kust abi ja toetust leida, on meie lähedased. Paraku on nii, et kui ka väga soovime, ei julge me end tihti perele ja sõpradele avada. Kardame hukkamõistu ning pelgame, et oleme teistele tüliks. Nii jäävad rääkimata, jagamata ning arutamata lood, mille käsitlemisest võiks abi olla nii meile kui ka sellele poolele, kes muret kuulab. Jah, ma julgen öelda, et ka toetaja võidab sellest, kui teda usaldatakse. 

Mida saab kuulaja sellest, kui teine jagab oma muret? Esiteks loob rääkimine ja lugude jagamine sügavamat ühendust. Eriti oluline on selline ühendus pereliikmetele, aga ka sõprusele lisab see tugevust ning ühtsust. Teiseks saab hea kuulaja õppida kõneleja loost ning see rikastab tema teadmisi ümbritsevast maailmast. Kuulamine vaatab omal moel teise inimese sisse. Sellisel puhul võib kuulaja avastada, et kõnealune teema puudutab ka teda ennast. Nii võivad kaks hinge leida, et neid ühendavad sarnased mured, ja nende ees avanevad mõtisklused, mida väliselt teise puhul oodata poleks osanudki. 

Aga mida saan mina oma mure jagamisest? Loomulikult saab mure jagaja samuti osa eelnevalt mainitud ühtsustunde kasvamisest ning temas väheneb üksindus. Me keegi ei pea olema üksi ning peitma hingevalu sügavale enesesse. Kui seda teeme, jääme aina abitumasse seisu. Lõpuks võime end leida olukorrast, kus füüsiline keha väsib hingemurest ning hakkab nõudma seda, et enese eest rohkem hoolitseksime.

Kui mingil põhjusel pole lähedast inimest, kes võiks aidata meie mõtteid ja muresid kanda, on see koht, kus tulevad mängu vastavalt koolitatud inimesed. Kristlase esmane valik võiks olla vaimulik või hingehoidja, vahel koguni mõlemad. Vaimulik ja hingehoidja, kes on samuti isiklike elukeerukustega inimesed, saavad aga omakorda pöörduda superviisori või teise vaimuliku poole. Keegi ei pea jääma mures üksinda, sõltumata ametist või positsioonist.

Pöördudes professionaalse abistaja poole, võime liikuda oma mures edasi pika sammuga. Parimal juhul õpime selle käigus rohkem suhestuma maailmaga ning inimestega enda ümber ja suudame seeläbi luua uue kvaliteedi ka oma suhtesse Jumalaga. Aga on veel üks nüanss, mis hea abistaja kõrval esile kerkib. Nimelt saame õppida rohkem tundma iseennast. Usalduslikus abistavas suhtes saab inimene eneses toimuvat jagada hirmuta. Nii kuuleb ta üha enam iseennast ning õpib end läbi aususe prisma vaatama. 

Suutes iseennast ausalt vaadata ja aktsepteerida ning mõistes enesearengu vajadust (olgu see või meeleparanduse näol), leiame eneses rohkem ruumi, et armastada ka ligimest enda kõrval koos tema tugevuste ning puudustega. Armastades ja aktsepteerides iseennast, avastame eneses tugevuse, et olla olemas teiste jaoks. Nii saab täituda mõte Galaatia kirjast: „Kandke üksteise koormaid, nõnda te täidate Kristuse seadust.“ Jõuame ühte imelisse ringlusesse: enese eest hoolitsedes ning enda muresid jagades kasvame sellesse, et täita käsku armastada ligimest ja aitame ka teistel armastuses edasi liikuda.

Lõpetuseks palun midagi Sinult, armas lugeja. Peatu hetkeks ja mõtle: kas minul on keegi inimene, kes aitab mu hinge hoida ning millal ma viimati jagasin kellegagi eneses toimuvat südamest ja sügavuti?

Kaili Särg,

hingehoidja

Tõstke oma pea ja vaadake üles, sest teie lunastus läheneb! (Lk 21:28)