Esileht » Arvamused » Kolumn »

Mida teeks kuningas Saalomon soovimatute lastega?

06.03.2013 | | Rubriik: Kolumn

LoodeTriin Käpp on Eesti Kirikus (20.2) abordi teemal järjest kirja pannud kõik siirad küsimused, mis seoses selle temaatikaga pähe tulevad. Käpa sõnul on tegu mitmetahulisema probleemiga kui Rubiku kuubik. See öeldud, asub ta mustast ja valgest halli kokku segama.
Huvitaval kombel ei hakanud mu sulg sügelema esiti mitte selleks, et pakkuda argumente, kuidas musta roosakashalli asemel siiski mustana näha, vaid meenus hoopis kuulsa psühhiaatri, koonduslaagri kogemusega Viktor E. Frankli nägemus sellest, kuidas elu ja kannatused meile mõistetavaks ja mõttekaks saavad.
Tema koperniklik pööre seisneb avastuses, et mitte meie ei ole küsijad, vaid elu küsib meilt, mis mõtte me talle anname, vastates oma tegudega. Küsib ka iga kannatus, iga soovimatu takistus. Iga laps, kes on kahe inimese kehalisest ühendusest – vahest soovimatult – sündinud ja saanud Jumalalt oma ainukordse hinge, küsib vanematelt kogu oma olemisega nii: «Kuidas sa mind armastad? Kuidas sa mind vastu võtad?» Kõrvalseisja aga ei saa küsida: «Kas sul ei oleks kasulikum surra, sest meie ühiskond pole veel valmis?» Kõrvalseisja saab mõelda: «Mida ma saan teha, et sinu vanemaid aidata?» Et siis tegudega vastata.

Laske veel tilkuda …
Mugavuse maksimeerimisele orienteeritud heaoluühiskond ei jõua loogilise arenguna abordi keelustamiseni. Selle ühiskonna vaimsed lapsed ei lausu vaikselt «Fiat!», kui ultraheliarst teatab, et lootel on tõsine väärareng, sest ennastsalgav nautleja on oksüümoron. Kampaania «Üks meie seast» mõttekust kahtluse alla seades peab endale aru andma, et võluvitsakest inimeste suhtumise muutmiseks ja samas kogu olmelise viletsuse likvideerimiseks ei leidu. Muidu oleksime seda ju proovinud …
Tegemist on suure rahnuga, mille purustamiseks peab vesi aegamisi tilkudes mitme külje pealt tööd tegema. Ei ole kõikvõimsaid süsteeme, mille valduses oleks rahuldavad lahendused nii ennetuse kui tagajärgede tarvis. Seetõttu tulebki tööd teha erinevate kampaaniatega, veebilehtedega (millest ühed leebelt seletavad, teised aga näitavad abordireaalsust kogu selle jõleduses), pro-life rongkäikudega, nõustajatega, tugiisikutega, juriidiliste, poliitiliste ja loominguliste vahenditega, nii lühiajaliste projektide kui elutööga, lastetoetuste õiglasema jaotusega. Aga ka kirikus jutlustades, ajakirjanduses argumenteerides, ligimest märgates, armastades ja hoides, eksijat lohutades. Lõputult võimalusi ja alati palve!

Milline on õige küsimus?
Abordidiskussioon sureb soojussurma punktis, kus suurem osa häid inimesi arvab, et nende rolliks on küsida lõputult mõõdukaid küsimusi – kuni sool läheb läägeks. Julgen arvata, et kuningas Saalomon paluks esiteks vaikust. Ta kuulaks ära kõik küsimused ja argumendid ning asuks taandama. Siis ehk pole mõõka vajagi. Peale mõnd tehet jääb argumentide lahingus sõelale kaks olulist küsimust: 1) kas ema sees arenev loode on inimene; 2) kas on lubatud süütut inimest tappa.
Jäävad ära lõputud AGA variatsioonid ja kalkulatsioonid, mille tulemusena surm ikka lapse jaoks parimaks lahenduseks osutub. Need, kes vastavad eitavalt esimesele küsimusele, võivad ennast vabalt kanaks või kährikuks liigitada.
Kes leiavad aga, et tegu on kahtlemata inimesega, ent teatud tingimustel on surm temale ja perele eelistatavam valik, seisavad vähemalt intellektuaalse järjepidevusega ühel pool Peter Singeriga, kes kiidab loogilise paratamatusena heaks ka imikutapu (ehk sünnijärgse abordi, nagu mõned Oxfordi eetikud seda eelmisel aastal avaldatud ja palju tähelepanu saanud artiklis nimetasid). Inimene enne sündi, inimene pärast sündi, ent ilma vaieldamatu eluõiguseta. Lihtsalt nii! Jääb üle küsida, miks peaks teatud inimgruppide eluõigusest ilmajätmisel piirduma vaid sündimata inimeste ja imikutega. Pole inimest, pole probleemi, öeldakse ikka.

Emme, kas üldse on mingeid reegleid, mida ma peaksin järgima?
Puudutades servapidi ka abordidiskussiooni pedagoogilist aspekti, meenub ühest elupooldavast raamatust loetud dialoog ema ja poja vahel. Ema peseb nõusid ja tema selja taga askeldav poisike küsib: «Emme, kas ma tohin ta ära tappa?» Kui tegu on kärbsega, siis jah. Kui aga kiusaka väikevennaga, on vastuseks ilmselgelt EI. Selleks aga peab ema – me kõik, kes me vastutame nooremale põlvkonnale väärtuste ja usu teatepulga edasiandmise eest – esmalt oma töö pooleli jätma ja ringi keerama. Peame vaatama, kelle tapmisest me räägime, ning vajadusel tõepoolest mitte «leebelt toetama», vaid karmi sõnaga meenutama viiendat käsku (mitte selle vastuolulisust).
Huvitav, kui paljude jaoks on «Sina ei tohi tappa!» veel tähenduslik fraas. Kas omame mandaati seda sofistlikult ja pragmaatiliselt demütologiseerida, dekonstrueerida, seada tingimusi ja asendada hüüumärgi küsimärgiga? Või on see tõepoolest idealistlike «idiootide» erahobi hüüda, et inimene on inimene on inimene …
Seda kõike mitte selleks, et «pro-life-nui-neljaks-ideoloogia» püha valge kate saaks ära summutada lugematute hädasolijate appikarjed, vaid kutsumaks tõepoolest kõiki üles otsima võimalusi, et elule vastata. Nii, kuidas kutsumus ja võimalused lubavad.

Lepime kokku …
Tegudega vastamiseni küpseme siis, kui oleme jõudnud kokkuleppele põhilises, tunginud probleemi tuumani. Põhiküsimuses üksmeelselt kõneleb näiteks Eesti Kirikute Nõukogu (sh EELK, mida Triin Käpp kirikuõpetajana esindab) oma bioeetilistes seisukohtades:

«Iga inimene on loodud Jumala näo järgi ja Tema sarnaseks – see annab talle asendamatu väärtuse, väärikuse ja pühaduse. Iga inimene on ainulaadne. Juba viljastumisel saab tekkiv inimelu ainulaadse geneetilise koodi. Inimelu puutumatus on ja jääb inimsust määratleva suurusena jumaliku eluseadustiku eelduseks. Emaüsas kasvava lapse elu on esimeses, kõige kiirema arengu faasis ülimalt haavatav. Inimelu vajab ja väärib igakülgset kaitset juba eostumise hetkest.»

Usutavasti pole keeruline mõista, et loote eluõiguse kaitse ei välista tegelemist ema ega ühiskonna probleemidega – sellesse panustama oleme kutsutud ligimesearmastuse nõude kaudu me kõik. Pigem tuleb karta olukorda, kus ei kaitsta kumbagi. Sageli saab kurjus võidutseda heade inimeste tegevusetuse toel. Kord argusest, kord jõuetusest, kord aga sellepärast, et tegu on teaduslikult ja eetiliselt komplitseeritud teemaga …

… ka teaduse ja usuga
Mitte kõik teadlased ei arva, et see nii keeruline on. Tegelikult valitseb respekteeritud teadlaste hulgas inimese elu alguse küsimuses laialdane konsensus, olgugi et küsimus sellest, millisest hetkest alates on inimese elu väärtuslik, toob kaasa rohkem eriarvamusi – see pole aga enam teaduse pärusmaa. Prantslasest geneetik Jérôme Lejeune, kes saavutas maailmakuulsuse, avastades kromosoomiliste defektide ja haiguste vahelised seosed ja Downi sündroomi põhjuse (topelt 21. kromosoomi), pidas seda õieti päris lihtsaks:
«Kui usute Jumalasse, siis te ei pea õppima geneetikat, kuna teate küllalt selleks, et õigesti käituda. Isegi seda, kuidas käituda selliste küsimuste puhul nagu «mis on inimene» /…/, kas embrüoga on lubatud manipuleerida või mitte. Kõik, mida teil on vaja teada, on üks väga lihtne käsk, mis õpetab teile igas olukorras, mida teha ja mida mitte. Pole vaja hääletamist, mingeid otsustamisprotseduure /…/, ainult üht lauset on vaja südames hoida. Kui seadusetegijad austavad seda lauset, kui seda austavad eksperimentaatorid, siis võin ma öelda, et teadus jääb inimkonna ausaks teenriks. Kuid juhul, kui nad selle unustavad, võib väärastunud bioloogiast kõike karta. See lause, nagu te teate, on tõesti väga lihtne, aga see otsustab kõik: «Tõesti, ma ütlen teile, et mida te iganes olete teinud ühele nende mu vähemate vendade seast, seda te olete minule teinud» (Mt 25:40).»

Sest sina valmistasid mu neerud
ja kudusid mind mu ema ihus.
Ma tänan sind, et olen
nii kardetavalt imeliselt loodud.
Imelised on sinu teod,
seda tunneb mu hing hästi.
Mu luud ei olnud varjul sinu eest,
kui mind salajas loodi,
kui mind maa sügavuses imeliseks kooti.
Su silmad nägid mind juba mu eos
ja su raamatusse kirjutati kõik päevad,
mis olid määratud,
ehk küll ühtainustki neist
ei olnud olemas.
(Ps 139:13–16)

 

 

 

 

Helena Vooglaid,
õpetaja ja nelja lapse ema

Tänage Isa, kes teid on teinud kõlblikuks osa saama pühade pärandist valguse riigis. (Kl 1:12)