Esileht » Arvamused » Kolumn »

Mida teeb Eesti Vabariigi president kirikus?

21.06.2017 | | Rubriik: Kolumn

Merille Hommik

Eesti Kirikus ilmunud Alar Kilbi kolumn „Kirikus käimine presidendile kohustuslikuks?“ (31.5) häiris mind mitmes aspektis. Mis asi on „tänujumalateenistus ametisse vannutamise järel“? Kas see kuulub ammusesse rubriiki, mida tähistasid viis laulu kiriku lauluraamatus (1900) alapealkirja all „Palvelaulud ülemate eest“?
Algselt käisid need Saksa keisri kohta ja kõlbasid hiljem Vene keisririigis laulda. Laul 548: „Issand Jumal, võta kaitsta Meie keisrit armuga, Anna talle rohkest maitsta Oma heldust lõpmata. Hoia oma võitud meest Paha-reti nõu eest! Täna pandi tema pähä Kroon, see valitsuse au; Küll on raske kuldne ehe, kui ei tule sinult nõu; Anna võitud mehele Seda kanda julgeste!“
Ma ei tea, kas president Kaljulaid on ristitud, leeritatud ja laulatatud, see tähendab, kas tal on kodukirik, kus need talitused aset leidsid. Kiriklikult oleks olnud uhke võimalus pidada siis tänujumalateenistus presidendina just seal. Aga see on tema isiklik elu. Teisalt, ei oska ma öelda, kas USA presidentidest on keegi „ristimisveest puutumata peaga“. Armastame ju hirmsasti võrrelda.
Mis asjad on „poliitilised rituaalid kirikus“? Olen vähemalt kümmekonnal jõulujumalateenistusel kaamera taga olnud. Vaadanud, kuidas enne presidenti saabub parv poliitikuid, kes suruvad kõrvale koguduse liikmed oma kindlakskujunenud kohtadelt. Täidavad kiriku kallite eurolõhnade buketiga, naeratavad teenistuse ajal häbenemata kaamerasse – et ainult pildile pääseda. Kas see on poliitiline rituaal kirikus?
Tänujumalateenistuse korraldamise tahtmisest saati on mitte niivõrd mõra, kui mittemõistmine õhus kiriku suhetes riigiga. Niisugustes mõttevahetustes peab omama Betti Alveri sõnul suure annuse suuremeelsust. Ja seda iseloomujoont on meie igati sümpaatsel presidendil olemas. Tõsi küll, ta on äraolekuaastatel liigselt euroopastunud, aga küll see tasandub.
Miks ei selgita kirikuliikmed välja valimistel poliitikute suhet religiooniga? Pilt saaks selgem, eriti kohalikel valimistel. Kutsuge kandidaadid kohale, nad peavad enne valimisi rahvaga (sealhulgas kirikurahvaga) suhtlema. Ainult nii saab ilma solvumata karvaseid eraldada sulelistest või vastupidi, libekeelsed just rätsepa ja juuksuri juurest tulnud põhulõuad eraldada asjalikest tulevase koostöö partneritest.
Tegelik põhjus, miks ma klaviatuurilt tolmu ära pühkisin, on hoopis muus. Küsimus on, mida võiks teha Eesti Vabariigi president iga-aastases jõulujumalateenistuse ülekandes ETVs. Ta võiks oikumeenilise teenistuse lõpuminuteil õnnitleda kõiki kristlasi jõulude puhul. Ainult üks, heli ja pildiga lause. Sest üsna tihti see hetk, kui saavad kokku peapiiskop ja president jõulujumalateenistuse lõpu käesurumisel, on pildiliselt ja heliliselt mannetu, et sealt välja lugeda just seda nii vajalikku sõnumit kõigile kristlastele. Pahatihti lõpeb ülekande aeg enne otsa või satub see tegevus juba lõputiitrite alla.
Eesti Kirikute Nõukogus kokku on suur kristlaste kogukond, kes vajaks soliidset õnnitlust läbi ETV ülekande oma kõige suuremal pühal. Loomulikult ülla suuremeelsuse olemasolu korral, sest sundida Eesti Vabariigi presidenti selleks ei saa. Sunnitud armastus ei ole õige armastus eesmärgist olenemata ja pealegi aastavahetusel esineb president niikuinii läkitusega Eesti rahvale. Aga see on juba eelnevalt salvestatud konservilaadne toode.

KeppVallo

 

 

 
 

Vallo Kepp,
Eesti Vabariigi kodanik

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)