Esileht » Mitmesugust » Järjejutt »

Mida tähendab pühakirjapärasus? 4. osa

29.01.2003 | | Rubriik: Järjejutt, Teoloogilist

Elulähedus pole ühiskondlike küsimuste või maailma probleemide arutelu. Pühakirjapärane jutlus on Sõna Jumalalt ja selle eesmärk on viia kuulaja Jumala ette. Jutluse vertikaalsus teeb selle elulähedaseks, sest Jumalalt saadud sõna haarab inimesest kinni.
Jumalal on tagavaraks meiegi jaoks – nõnda, nagu räägitakse Ap 7:38 Moosese puhul – «elavaid sõnu» inimestele edasiandmiseks. Kui jutlus käsitleb «lepitussõna» (2Kr 5:19), siis saavad inimesed Jumalaga lepitatud. Kristuse maailmalepitus Kolgatal läheb maailmas täide siis, kui jutlustatakse ristilöödud Jeesusest Kristusest.
Piibli kasutamine isiklikus usu- ja palveelus.
Uue Testamendi kirjadest võib järeldada, et esimesed kristlased tundsid hästi «pühi kirju», see tähendab Vana Testamenti. Piibli tundmises on toimunud meie hulgas väga suur tagasiminek.
Rooma kirikus kehtib kloostrites edasi Nursia Benedictuse reegel, mille järgi peab regulaarsetel palvehetkedel igal aastal korra Piibli läbi lugema. Taaveti lauluraamat tuleb aga iga nädal uuesti läbi lugeda. Pietism ja hernhuutlus on tähendanud isikliku piiblilugemise uuendust. Inglise protestantismis on piiblilugemine säilinud suuremal määral kui mandri protestantismis. Anglosaksi kristlastelt (Ch. Finney, D. Moody) saadud äratustõugete mõjul levis igapäevane piiblilugemine ja piibliringidesse kogunemine möödunud sajandi lõpul ka Soome. Rõhutati hommikuse hardushetke (John R. Mott) tähtsust kristlastele.
Rääkides pühakirjapärasusest, on keskseks küsimuseks see, kuidas panna üksikisikud Piiblit lugema. See on kiriku vaimse uuenemise olulisim küsimus.
Pühakirjapärasus kiriku eetilises õpetuses.
Luterlikus kirikus ei tee kirik eetilisi otsuseid oma liikmete eest nõnda, nagu see toimub rooma kirikus. Luterlik kirik kuulutab Jumala käsku ja evangeeliumi sel teel ka eetilist õpetust jagades, aga ta ei otsusta oma liikmete eest. Igaüks peab ise seisma või langema oma südametunnistuse ees.
Kui Jumala käsku kuulutatakse selgelt ja õigesti, tulevad vaatluse alla mitte ainult üksikut inimest, vaid ka inimeste ühiselu puudutavad küsimused. Melanchthon algatas luterluses arenguprotsessi, mis koondus üksiku inimese probleemide ümber. Jumala käsu jutlustamine kujunes oluliselt käsu nn kolmanda kasutamise õpetamiseks, siis üksikule kristlasele nõuandmiseks. Ühtlasi hävis silmapiirilt mõte Jumalast kõige Loojana, ühiskond oma probleemidega jäi jutlusest kõrvale, kuigi Lutherile endale oli see olnud küllaltki keskseks jutluse objektiks. Käsu «esimene kasutamine» ununes käsu «teise» ja «kolmanda kasutamise» kõrval. Sellest on tingitud, et enamus sotsiaaleetilisi küsimusi jäi luterluses tagaplaanile.
Lutheri aja fanaatikud – nagu spiritualistid kõikidel aegadel – lugesid Piiblit nagu käsuraamatut ning rakendasid tähttäheliselt ellu sealt saadud nõuandeid. Nõnda üritasid nad teha Jeesuse mäejutlusest ühiskondliku käsuseaduse. Katoliiklased rakendasid mäejutlust «vaimulike juhtnöörina» kõrgemat vaimulikku staadiumit esindava kloostrirahva seas. Luther omalt poolt otsustas vahet teha käsu ja evangeeliumi vahel ning mäejutlust seletades jõudis ta nn kahe regimendi õpetuseni.
Luther õpetas, et Jumal on loomises pannud oma käsuseaduse iga inimese sisemusse (lex naturalis). Moosesele antud kümme käsku ei toonud sellesse loomulikku käsuseadusse midagi uut, ainult selgitasid seda. Igas olukorras tuleb sellest seadusest kinni pidada nn kuldse reegli kohaselt: «Kõik, mida te tahate, et inimesed teile teevad, tehke ka neile» (Mt 7:12).
Seda seadust tuleb üksikjuhtumite puhul ellu rakendada mõistust ning kogemust kasutades. «Armastus on käsu täitumus», öeldakse Rm 13:10. Nõnda võis Luther koguni ütelda, et kui sa vaatad teisele inimesele silma, näed sa, mida sul tuleb teha selleks, et täita Jumala tahtmist.
Sellega liitub teine, eelmisest veelgi tähtsam seisukoht, kui küsitakse, mis mingil korral on piibellik eetiline lahendus. Luterlik õpetus päästmisest «üksnes usust» rõhutab, et armastus ei täienda usku, nõnda nagu katoliiklased õpetasid.
Päästab üksnes usk, aga õige usk loob alati armastuse. Armastus ei seisne jälle selles, et inimene hakkab armastama või saab võimeliseks armastama. Armastus tuleneb sellest ja vaid sellest, et Kristus ise tuleb usu kaudu elama usklikku inimesse. Usklikus ilmnev armastus on seega Kristuse armastus, mis on temas tegev.
Luterlik kirik, kuulutades õieti käsku ja evangeeliumi, avaldab mõju inimeste eetilistesse otsustesse, aga kirik ise ei või mingite lõplike otsustega võtta eetilist vastutust enda peale inimeste asemel. Kirik ei valitse mitte inimeste eetilise käitumise üle, vaid tahab äratada neid täitma Jumala käske ning aidata evangeeliumi kuulutusega inimesi leidma rõõmu oma ellu.
Kas on kiriku õpetuses sellist eetilist tarkust, mida mujalt pole saada? Jeesus Kristus on Jumala ainukordne ja täiuslik ilmutus. Ta on tõeline «maailma valgus» ka inimsoo eetilistes otsustes. Kuna Tema on Piibli kirjade «Kuningas ja Issand», on Piibel eetiliste lahenduste ja otsuste ammendamatu allikas. Piibel pole mitte mingi käsuraamat, kust oleks võimalik lugeda, mida mingil korral tuleb teha. Piibli sõnum Jeesusest Kristusest valgustab eetiliste otsustustega võitlevat usklikku ja palvetavat isikut, tema mõistust ning mõtlemist, nõnda et ta on võimeline kasutama «loomulikku käsuseadust», teostama ja viima täide Jumala loomisplaani.
(Järgneb.)
Martti Simojoki

Tänage Isa, kes teid on teinud kõlblikuks osa saama pühade pärandist valguse riigis. (Kl 1:12)