Esileht » Mitmesugust » Järjejutt »

Mida tähendab pühakirjapärasus? 3. osa

22.01.2003 | | Rubriik: Järjejutt, Teoloogilist

Olukord piibliuurimise alal tervikuna pole siiski nii murettekitav, kui eelpool öeldust võiks järeldada. Teaduslikud uurimismeetodid on kogu aeg suunanud neid uurijaid, kes, austades filoloogilisi, arheoloogilisi ja ajaloolisi fakte, on pidanud tõeks Piibli tekste ja nende omavahelist seost.
Nad on seletanud Piiblit Piibliga ja võtnud arvesse selle pro me (minu jaoks) loomust, millest Luther algul tsiteeritud jutluses rääkis. Sellises uurimises lähtutakse faktist, et Piiblis on küsimus Jumala tegude, Ta päästelooliste tegude kohta. Piibel moodustab terviku, mis tunnistab Jumala päästmiseloost, sellest, kuidas Ta andis oma Poja maailma Õnnistegijaks.
Vahemaa Piibli ja kaasaja vahel kaob, kui Piiblit loetakse, pannes tähele ning arvestades sellega, mida Piibel ise ütleb enese kohta: «Need on kirjutatud, et te usuksite, et Jeesus on Kristus, Jumala Poeg, ja et teil uskudes oleks elu Tema nime sees» (Jh 20:31).
Põhimõte «üksnes Piibel» ja kirik on teineteisest lahutamatud. Kui Piiblit tõlgendatakse, ilma et ise elatakse kirikus, uskudes, palvetades ja oma usku tunnistades, on põhimõte «üksnes Piibel» arusaamatu. Kui aga eitada põhimõtet «üksnes Piibel», hävitatakse kirik.
Mis on siis pühakirjapärasus?
Nikaia usutunnistuse sõnadega tunnistame Jumala Poja kohta, et Ta «tõusis üles surnuist kolmandal päeval kirjade järgi». Kogu Uues Testamendis valitseb mõte, et «pühade kirjade» (Vana Testament) täideminek on toimunud Jumala Poja inkarnatsioonis, Tema elus, õpetuses ja tegudes, Tema surmas ja ülestõusmises. Kõik on sündinud «nõnda, nagu on kirjutatud» või «et kirjad täide läheksid» (Mk 14:49; 15:28; Mt 26:54, Lk 4:21; Jh 17:12; 19:24,28; Ap 1:16 jne). Nikaia usutunnistus tsiteeribki otseselt 1Kr 15:3 öeldes kata tas grafas (kirjade järele). Selle seiga kajastumine, mis «pühad kirjad» õieti on, ilmneb 2Tm 3:15–16, kus räägitakse «pühadest kirjadest» ja kus leidub väljend «Kõik Kiri on Jumala Vaimu sisendatud».
Kui Paulus seab vastakuti «kirjatähe» (gramma) ja «Vaimu» (2Kr 3:6j), siis «kirjatäht» siin ei tähenda mitte Piibli kirju (Vana Testament), vaid «käsku» nagu Rm 7:6 on selgesti öeldud. «Kirjatäht» ja «Vaim» on samal viisil teineteist väljatõrjuvad päästeteed nagu «käsk» ja «evangeelium». Polemiseerides «kirjatähe» vastu ei tee Paulus mingil viisil küsitavaks Vana Testamendi kirjade autoriteeti.
Nõnda siis tuleb pühakirjapäraseks esmajoones pidada seda, et kogu Piiblit, selle üksikuid kirju ning nendes sisalduvaid sõnu peetakse tõeks, et neist peetakse lugu ja et neid pidevalt tõstetakse esile kiriku elus.
Eeskujuks on Uus Testament, mis igas asjas viitab Vanale Testamendile ning toetub sellele. Kui sellele esitataks vastuväide, et nõnda toimides minnakse tänapäeva seisukohalt liiga kaugele, siis tuleb seepeale vastata, et Piibel on Jumala ilmutus, mille Sõnas Jumal ise räägib, ja et needsamad Jumala päästeteod, millest Piibel kõneleb, jätkuvad. See on päästelooline arusaamine Piiblist.
Jumala päästetegude täitumine on Jeesus Kristus ise, seetõttu Kristus on – nagu Luther ütleb – Piibli kirjade «Kuningas ja Issand». Pühakirjapärasus, «üksnes Piibel» on seega lahutamatult seotud põhialusega «üksnes Kristus».
Pühakirjapärasus tähendab Kristuse-keskset Piibli käsitust. Kuna Kristus on ülestõusnud Issand, on Ta ise kaasajal ligiolev Piibli Sõnas. Sel ajal polnud vahemaad Piibli Sõna ja kaasaja vahel.
kui Piiblit ei tunnustata Jumala ilmutuseks, mille Sõnas Kristus on ligi, asetatakse Piibel samasse kategooriasse kui mistahes muu usundilooline allikas. Sel puhul eitatakse Piibli autoriteedi positsiooni ning subjektiivne mõistus või vaimulik kogemus saavad otsustada, mil määral antakse Piiblile kirikus tähendust.
Selliste, meie päevil küllaltki palju levinud käsituste vastu, tähendab pühakirjapärasus – päästeloolise ning kristoloogilise seisukoha kõrval veel seda, et Piiblist peetakse kinni kui Jumala ilmutusest. See on tekkinud Püha Vaimu mõjul (2Tm 3:16). «Püha Vaimu kantuina on inimesed rääkinud saades seda Jumala käest» (2Pt 1:21).
Martin Luther kirjutas oma teoses «De servo arbitrio» järgmist: «Võta Kristus ära Piiblist – mida sa sealt siis enam leiad». See on põhimõtte «üksnes Piibel» luterlik tõlgendus.
Eelpool öeldu põhjal tuleb järeldada, et jutlus on pühakirjapärane siis, kui see siduvalt ning tihedalt liitub Piibli oma sõnaga, kui jutlustaja on teadlik selles, et ta on Jumala kaastöölisena (1Kr 3:9) teenimas ning antud momendil ellu viimas Jumala päästetegusid. Paulus võis 2Kr 5:20 öelda: «Jumal manitseb meie läbi.» Jutlus on piibellik veel siis, kui selle sisuks on Jeesus Kristus, pealegi ristilöödud Kristusena – 1Kr 2:2. Jutlus, millel puuduvad need tundemärgid, pole pühakirjapärane.
Jutlusetekst pole mingi nael, kuhu jutlustaja riputab omaenda mitmelt erialalt kogutud mõtteid. Tekstil endal tuleb lasta kõneleda. See aga eeldab jutlustajalt hoolikat süvenemist Piiblisse, ka avaramalt kui vaid antud tekstisse, see eeldab palvet ja mõtisklust, seda, et jutlustaja suunab teksti ennekõike iseendale.
Peatselt märkab kuulaja, kas jutlustaja on ise seda rooga maitsnud, mida ta teistele pakub. Niimoodi väheneb vahemaa teksti ja kuulajate vahel. See elulähedus pole mitte erisuguste hingeseisundite kirjeldus või terapeutiline nõuanne inimese rahustamiseks või õnnelikuks tegemiseks.
(Järgneb.)
Martti Simojoki

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)