Mida oligi tarvis tõestada

Pühapäeva, 8. novembri Meie Kirik avaldas nupu pealkirja all «M.O.T.T: teadlaste sõnul ei muuda religioon inimest moraalselt paremaks». Artikkel, millele ses seoses viidatakse, on Jean Decety ja kolleegide poolt ajakirja Current Biology 2015. a 25. numbris avaldatud raport «The Negative Association between Religiousness and Children’s Altruism across the World».
Tegemist on mahult väikese (5 lk), kuid üliambitsioonika tekstiga, mille taotluseks on näidata, et kodune kristlik või islami taust pärsib lapse pro­sotsiaalseid käitumismustreid – tulemus, mille peale religioonivaenulikum osa populatsioonist saabki võidurõõmsalt hõigata: M.O.T.T! (mida oligi tarvis tõestada – toim.).
Tegelikkus on nagu ikka nüansseeritum, kui kõikehaaravaid üldistusi välja paiskavad uurimisgrupid tahaksid möönda. See on selge niipea, kui jätta artiklis selgelt esil olev ideoloogiline agenda (nimelt idee, et tegelikult on kristlus ja eriti islam väga halvad asjad ning et teaduslikud väited vastupidises suunas ei pea vett) kõrvale ja vaadata teksti teadusmetodoloogia vaatepunktist.
Artiklis avaldatud arvandmed ja järelduste tegemise tehnilise menetluse jätan antud hetkel kõrvale. Esiteks ei kahtle ma autorite suutlikkuses kasutada järelduste tegemiseks valitud üldtuntud statistilisi tehnikaid. Teiseks peituvad uurimuse probleemid hoopis mujal.
Esimene küsimus puudutab väidet, mida empiiriliselt kontrollida püütakse – et kui religioon toetab pro­sotsiaalset käitumist, siis peaks kodune religioosne taust olema korrelatsioonis lapse altruistlikuma käitumisega mittereligioosse taustaga eakaaslastega võrrelduna. Esmapilgul näib see üpris mõistliku hüpoteesina. Ent nagu ikka on konksud peidus detailides.
Algusest alustades: pro­sotsiaalne käitumine ei ole seesama, mis altruism. Veel enam, altruismi ei saa kindlasti üheselt mõõta lapse valmidusega jagada talle antud nänni teistega. Ning ehk olulisimalt – mida tähendab kodune religioosne kasvatus? Seda pole artiklis kusagil lahti kirjutatud, aga see on märkimisväärselt oluline, sest lapse religioossuse määrajaks on uurimuses lapsevanem! Arvestades, et tegu on 5–12aastaste laste grupiga, pean ma seda suureks metodoloogiliseks möödalasuks. Kuid see pole ainus.
Väga tõsiseid küsimusi tekitab ka see, mida antud uurimuse raames mõeldakse religioossuse all üldse. Esiteks, uurimuse valimi (n = 1170) koosseis on autorite andmetel selline: 24% kristlasi, 43% muslimeid, 28% mittereligioosseid, 2,5% juute. Teisi gruppe (hindud, budistid, agnostikud jne) oli kõiki alla 0,5%. Analüüsis lähtutakse kolmikjaotusest kristlased-muslimid-mittereligioossed.
Asetagem nüüd siia kõrvale asjaolu, et valim oli saadud Kanada, Hiina, Jordaania, Türgi, USA ja LAVi lastest. Ülaltoodud kolmikjaotus näib selles valguses küllaltki kummastav ja ilmselgelt liiga lihtsustav. Kategooria «mittereligioosne» ei ütle meile neid taustu arvestades praktiliselt midagi.
Mida tähendab Hiina kontekstis mittereligioosne, pidades silmas sealset poliitilist tausta? Või mida arvata asjaolust, et religioosne tähendab antud juhul kristlikku või islami tausta? Ka pole ma kindel, et islami taust seostub prosotsiaalsete käitumismustritega Kanadas ja Jordaanias samal viisil.

Asi läheb veel huvitavamaks, kui vaatame muutujaid, mida religioossuse hindamiseks on kasutatud, ja kogu eksperimentaalset korraldust. Muutujate osas lähtuti laste klassifitseerimisel kolmest tunnusest. Esiteks, lastevanemate religioosne enesemääratlus. Vastused kodeeriti gruppidesse: kristlane, muslim, hindu, budist, ateist, agnostik, spirituaalne, polüteist, muu ja vastuseta. Autorid väidavad, et siit said nad kolmikjaotuse kristlane-muslim-mittereligioosne.
Minu küsimus: kuidas mainitud loetelust niisugune kolmikjaotus välja tuleb? Kes mainitutest peale ateistide kvalifitseerub mittereligioosseks, arvestades, et valimis on kokku 28% mittereligioosseid? Miks peaks 5–12aastaste laste religioossuse uurimisel lähtuma vanemate enesemääratlusest?
Teise religioossuse hindamise vahendina kasutati nn Duke Religiousness Questionnaire’i, mis mõõdab religioosses praktikas osalemise aktiivsust kuuepallisel skaalal (mitte kunagi vs mitu korda nädalas). Kolmandaks tunnuseks oli hinnang perekonna spirituaalsusele viiepalliskaalal. Ka need näitajad koguti lastevanemailt, mitte lastelt endilt.
Laste endiga tehti kaks katset. Esimese puhul seisnes eksperiment lühidalt selle mõõtmises, kui suurt hulka neile kingitud kleepsudest olid lapsed valmis kaaslastega jagama. Järeldus: mida religioossem taust, seda väiksem valmidus kleepsude jagamiseks. Lisaks, mida vanemad (religioossed) lapsed, seda kadedamad.
Teine katse seisnes lastele kiusamist sisaldavate videokatkete näitamises ning nende hinnangute kokkuvõtmises nähtule. Väidetav järeldus (seda on raske hinnata, kuivõrd eksperimendi kirjeldus on lünklik): religioosne taust soodustab süüdlasele karmimate hinnangute andmist.
Minu küsimus siit oleks: kuidas võimaldab selline uuringukorraldus kinnitada või lükata tagasi lähtehüpoteesi, et kui religioon toetab pro­sotsiaalset käitumist, siis peaks kodune religioosne taust olema korrelatsioonis lapse altruistlikuma käitumisega mittereligioosse taustaga eakaaslastega võrrelduna? Kui üliõpilane püüaks kaitsta sellistele argumentidele toetuvat lõputööd, siis kukuks ta läbi.

Nagu tihti juhtub, on religioonikauged (ja antud juhul ilmselgelt religioonivaenulikud) uurijad jätnud tähelepanuta suure hulga otsustava tähtsusega muutujaid. Järeldused ei ole lähtematerjali tüübiga kooskõlas ning ei võimalda seega püstitatud hüpoteesi ümber lükata ega ka kinnitada.
Siiski ei tähenda see kõik, nagu poleks korrelatsiooni ilmnemine koduse religioosse tausta ja vägivallahinnangute või vähese jagamissooviga huvitav või üllatav. Esimese osas artikkel ei täpsusta, mida täpselt silmas peetakse. Kuid paistab, et hinnatud on seda, kui õel üks või teine kiusamise video lastele näis.
Sellises olukorras pole kuigi üllatav, et lapsed, kelle kodudes on Jumala tahe kõneks olnud, on hinnangutes karmimad. Kas leebe suhtumine kiusajasse oleks antud juhul positiivne leid? Samas, koduse tausta ja jagamissoovi puudumise seos on tõesti intrigeeriv ja vajaks täpsemat (loe: adekvaatset) analüüsi. Praegusel kujul aga peegeldab uurimus hoopis enam autorite halvasti varjatud ideoloogilisi püüdlusi kui midagi sisukat religioossuse, veel vähem laste religioossuse kohta.

 

 

 

 
Roland Karo,
filosoofiadoktor,Tartu Ülikooli usuteaduskond,süstemaatilise usteaduse lektor