Esileht » Elu ja Inimesed » Ühiskond »

Mida nüüdisaja katoliiklased usuvad?

03.10.2018 | | Rubriik: Ühiskond
vatikan-100_1920x1080

Vatikan. Peetruse kiriku plats. Internet

Uusimas „Eesti kiriku- ja religiooniloo“ (2018) väljaandes kirjutas ajaloolane Toomas Abiline: „Paljurahvuseline katoliku kirik aitab oma liikmetel Eestis meenutada siinse katoliikluse sügaval asuvaid juuri.“ Kui sügaval need juured on ja kas sealt võib midagi võrsuda?
Neidsamu usujuuri varasest katoliiklusest Eestis otsib ja leiab ka Eesti Evangeelne Luterlik Kirik: EELK „vaimulik elu ja järjepidev tegevus rahva usulisel ja kõlbelisel kasvatamisel algas eesti rahva ristiusustamisega“ (EELK põhikiri). Võib edasi mõelda nii: kes tahab rahvalikus usuajaloos avastada katoliiklikku pärandit, leiab selle luteri kirikus alalhoituna või ei leia üldse.
Usuline järjepidevus sajandist sajandisse lubab järeldada, et pole luterlust katoliikluseta ning vastupidi. Tänapäevast katoliiklust ei saa ette kujutada ilma ühise ajaloota koos luterlusega ja kogu kristlaskonnaga. Vatikani II kirikukogu sõnastuses on kirikud üheskoos Kristuse poole pöördujad ning seda tehes lähenevad nad ka üksteisele üha enam.

Eestitki külastanud paavst Franciscus on järjepanu püüdnud maha võtta müüte, millega nii katoliiklased ise kui ka kõrvaltvaatajad on roomakatoliiklust märgistanud. Mis selleks sunnib, on minu meelest vajadus kaitsta kiriku üht võõrandamatut tunnust: evida katoliiklikkust, see tähendab üleüldisust. Ning seda mitte ainult deklaratiivsetes sõnades või iseennast veendes, vaid tegelikkuses, nähtavalt ja asjakohaselt.

Paavst on selgitanud, et nüüdne roomakatoliku kirik tahab elada koos teiste kirikutega „lepitatud mitmekesisuses“. Selle vormeli sõnastamisel on ta toetunud evangeelsele teoloogile Oscar Cullmannile (1902–1999; oli omal ajal kutsutud Vatikani II kirikukogu oikumeeniliseks vaatlejaks). Paavst tahab näha kirikuid ühtsuses nagu „polüeeder“, mis sel moel peegeldab Jumala valgust maailmas, igaüks oma tahuga.
Paavsti viimatine apostellik läkitus „Gaudete et exsultate!“ (9. aprill 2018) kõneleb rõõmsameelsest pühadusest, mille poole püüelda, eriti seetõttu, et pühadus on ainuüksi and Jumalalt ja mitte kellegi eraomand. Selles on üleskutse mitte ainult katoliiklastele, vaid kõigile jumalaotsijatele.
Pärast kirikute sajanditepikkust lahusolekut pole ehk üleliigne korrata, et katoliiklased usuvad sedasama, mida kõik tõemeelsed Kristusesse uskujad. Seesama pühakiri ja usutunnistus, Kolmainus Jumal ja Issand Kristus, õpetus usust, lootusest ja armastusest, traditsioon, liturgia, osadus, palvetamine, eetilised tõekspidamised, andumus kuni märtrisurmani – kõik see, mis on teisteski kirikutes ja igal kristlasel, olgugi et oma rõhuasetustega ja eripäradega, oma teoloogia ja filosoofiaga, oma pühakute ja kirikukorraga.

Katoliiklik eklesioloogia jagab sarnaseid seisukohti, nagu näiteks ortodoksne õpetus kirikust kui „Kristuse müsteeriumist“ ning nagu luterlik õpetus kirikust kui „Jumala rahvast“, sealjuures Jumala palverändavast rahvast.
Aga on üks pretensioon, mis kõlab üllatavalt mittekatoliiklase kõrvus: katoliiklased tunnistavad niisugust Kristuse kirikut, mis on tõeks saanud püha Peetruse järglase juhitud kirikus. Õige sõnakasutus on siin oluline. XXI sajand pole enam paavst Piuside ajastu, mil katoliku kirik tahtis iseolemises jääda puutumatuks modernsest maailmast ja teistest kirikutest, seletades, et kes ei kuulu katoliku kirikusse, millisel põhjusel iganes, ei kuuluvat Kristuse ihu osadusse.
Üks kari ja üks Karjane tähendanuks tookord tagasipöördumist paavstikiriku rüppe ning Kristuse kiriku ja roomakatoliku kiriku vahele pandi võrdusmärk. Ei, Vatikani II kirikukogu (1962–1965) loobus säärasest eksklusiivsest hoiakust ning selle asemel soovitas katoliiklastel „rõõmuga tunnistada ja hinnata seda tõeliselt kristlikku vara meie ühisest pärandist, mida meie eraldatud vendade seas leidub“, sest „kõik, mida Püha Vaim oma armuga on täide viinud meie eraldatud vendade südames, võib olla abiks meie endi kasvamisel“ (dekreet „Unitatis redintegratio“, par 4).

Sama dekreet tunnistab: „Me usume, et meie Issand usaldas kõik Uue Testamendi õnnistused ainuüksi apostlite kolleegiumile, mille pea on Peetrus, et rajada seda ühte Kristuse Ihu maa peal, millesse peavad täiel määral saama liidetud kõik, kes mingil moel Jumala rahva sekka kuuluvad.“
Niisiis, kogu siira avatuse juures näib, et katoliku kirik siiski ei loobu katsest reserveerida enese jaoks niisugust kiriku mõistet, mida vaid tema ise saab täiel määral realiseerida. Kuidas sellise võimatuna näiva missiooniga toime tulla? Kuidas esindada üht ja ainust Jeesuse Kristuse kirikut kõigi inimeste jaoks? Vastus peitub katoliikluse võimekuses olla partner teistele kirikutele ning eestvedaja nendes ülesannetes, milleks Kristus on oma kiriku kutsunud ja seadnud.
Paavstid, kes on valitsenud pärast Vatikani II kirikukogu, räägivad roomakatoliku kirikust maailmakiriku rollis, see tähendab, et Peetruse järglase juhitud kirik võtab katoliikliku hoiaku ning näeb oma eestkostealusena kogu maailma ja kogu loodut.
Kui Vatikani II kirikukogu pidas vajalikuks rõhutada, et „Kristuse kirik teostub (subsistit) roomakatoliku kirikus“, unustamata mainida piiskopiameti katkematut apostellikku järjepidevust, siis selle juurde lisati selgituseks, et tõelise kiriku tunnuseid on ka väljaspool Rooma kirikut, kuna Kristuse Vaim on kõikjal.

Kirikud tingivad üksteist. Roomakatoliku kirik, selleks et teostada oma ideaali katoliikliku ehk üleüldise kirikuna, vajab teisi kirikuid. Selleks läheb vaja vastastikku üksteise toetamist ning rikastamist.
Ma ei pea rikastamise all silmas väliste vormide jäljendamist ning veel vähem üksteise vigade kordamist, vaid selle rikkaliku vaimuliku kogemuse jagamist, mida Püha Vaim on kirikutele ja kristlastele kinkinud. Johann Sebastian Bachi koraale lauldakse ka katoliiklaste jumalateenistustel ning Wolfgang Ama­deus Mozarti missat evangeelse kiriku pidulikel jumalateenistustel.
Katoliiklased usuvad, et osaduses Jeesuse Kristusega on hea elada. Igakülgselt ja igal päeval. Siin ilmneb katoliikliku vaimsuse eripära. Selleks on armulaud. Kui külastada katoliku kiriku jumalateenistusi, siis jääb kõrvu sagedane jutlustamine sellest, kui oluline on uskliku jaoks armulaud – see vahetu ja täielik osasaamine Jeesusest Kristusest.
Kristusele viitavad teisedki kiriklikud talitused ning isikliku vagaduse vormid. Jumalaema, neitsi Maarja austamine pole midagi muud kui Jumala tänamine Kristuse ilmumise armu eest. Ad Jesum per Mariam. Ning Jumalaema ja pühakud on koos Kristusega elatud elule eeskujuks.
Kui tänapäeva katoliiklane otsib oma usu juuri, siis tegelikult otsib ta ka Kristuse kohalolu märke niihästi kultuuris, ajaloos, inimsuhetes kui ka teistes kirikutes.
IngmarKurg

 

 

 
 
Ingmar Kurg,
dr. theol.

Seadus on ju antud Moosese kaudu, arm ja tõde aga tulnud Jeesuse Kristuse kaudu. (Jh 1:17)