Esileht » Mitmesugust » Hingehoid »

Mida mina saan teha?

29.03.2019 | | Rubriik: Hingehoid, Ühiskond

Tuuli Võsa hingetugi@gmail.com

On alanud paastuaeg. Sellest räägitakse kodudes, kogudustes, sõpradega kohtudes, kirjutatakse ajalehtedes ning see võetakse teemaks raadio- ja telesaadetes. Inimestele tuletatakse meelde, mida paastuaeg tähendab ja kuidas praegusel ajal paastumine võiks käia.
Kindlasti on neid inimesi, kes arvavad, et paastumine on hea mõte – järgmisel aastal paastun. Või leidub neid, kes mõtlevad: las need teised paastuvad, mulle pole seda vaja. Olen kohtunud inimestega, kes ütlevad, et kui süda Jumala ees on puhas, pole paastuda vaja. Ometi toob Jumala sõna paastumise ülesande meie ette ning teeb seda ajatult. See tähendab kõikideks aegadeks.
Üks keskealine naine tunnistas mulle meie vestluses, et teatud toidust loobumine ei valmista talle mingeid raskusi, kuid muus mõttes paastumine on nii raske, et ta ei tea, kas suudab seda. Palusin lähemalt rääkida sellest, mis talle raskusi valmistab.
Ta selgitas: „Tead, see algab palvetamisest. Kui ma proovin palvetada, lähevad mu mõtted kohe millelegi sellisele, mida ma arvan, et Jumal ei tahaks, et ma üldse mõtlen. Sellistele igapäevastele asjadele – mida keegi on mulle öelnud või teinud … See omakorda toob meelde, et ma ei ole mõnele inimesele suutnud tänini andestada. Siis ilmub aga ei tea kust välja viha. Kui ma juba viha tunnen, siis meenub ka see, kuidas ma tegelikult olen Jumala peale vihane olnud.
See ei meeldi mulle, püüan mõtted palvele tagasi suunata, aga tunnen ennast läbikukkununa. See on õudne. Isegi kui ma püüan tänupalvet öelda, tulevad tihti need asjad meelde, mille eest ma ei saa sugugi tänulik olla.
Kui ma nüüd päris ausalt sulle ütlen, siis Jumal on minult nii palju ära võtnud, et mul on raske teda tänada. Püüan ikka kirikus käia ja teha, mis koguduseliikme kohus, aga vahel on süda nii raske, et ma ei saa isegi pühapäeval sellele mõelda, et läheks kirikusse.
Ütle, miks see nii on ja mida mina saan teha, et Jumalaga asjad korda saada. Mind nii vaevab, et ma olen küll lapsest peale kristlane olnud, aga ei tunne, et palvetaksin õigesti. Isegi kui ma olen paastuajal kõik teinud nii, nagu meie õpetaja mind käskis teha … ikka tunnen, et ei saa just vaimselt puhtaks.“
Minule määratud leheruum ei võimalda meie vestlust pikemalt ära tuua. Panen siia teie ette loo tuuma. Mida siis saab inimene teha sellises olukorras? Kelle poole pöörduda? Kõige otsesem viis on muidugi Jumalalt küsida. Paluda tema armu ja juhatust tekkinud olukordades.
Kui aga inimene tunneb, et ta ei saa Jumalalt vastust, mis saab siis? Hea, kui usuteel on kaaslasi, kellega koos saab palvetada ja kellega nendel teemadel arutleda ning proovida lahendust leida. Vajadusel saab pöörduda vaimuliku või hingehoidja poole, et endas tekkinud segadusele lahendust leida.
Meie ümber on tegelikult palju inimesi, kes tunnevad, et nende palveelu vajaks tuge. Või on neil elus ette tulnud katsumustest ladestunud tundeid, mis vajaksid ausat ülevaatamist ja tegelemist. Mulle meeldib väga ühelt hingehoidjalt kuuldud mõte, mille tema noppis üles ühelt koolituselt, kus osales. On hea, kui inimene käib ise ja koos perega ka sobiva spetsialisti juures „hoolduses“, nagu seda autoga tehakse – see tagab inimestele parema vaimse tervise.
Nii et praegu, kui nurisetakse lõhestumise ja vihkamise üle ning otsitakse süüdlasi ja ahastatakse, kes küll lasi asjad nii kaugele minna, oleks kindlasti suureks abiks, kui me otsiksime ennekõike iseendast ja Jumalalt vastust küsimusele, mida mina saan teha, et olukord paraneks.
Meeleparandus ja andestus on tervenemise võti nii igale inimesele kui ühiskonnale tervikuna. Meie ühiskond vajab seda väga. Siin on igaühe panus oluline. Ausat küsimist ja meelte puhastamist ning tervenemist meile kõigile Jumala väes!

Teemad:

Meie kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees. (2Kr 5:10)