Esileht » Pühapäevaks » Mõte pühapäevaks »

Mida ma täna teinud olen?

05.11.2003 | | Rubriik: Mõte pühapäevaks

Ennäe, nüüd on ülisoodus aeg! Ennäe, nüüd on päästepäev! 2Kr 6:2
Ilmselt on ülisoodsa aja ja päästepäeva all mõeldud inimese elu, tema elupäeva. Et kui sul on elupäev, päevavalgus, õitsev suvi – tehkem siis head, palju viljakat tööd, pöördugem Jumala poole siis, kui su silmis on elupäeva valgus. Sest vaata, öö tuleb, pimedus tuleb, mil keegi ei või miskit teha. Ehk tuleb ülisoodsat aega ja päästepäeva mõista nii.
Kirjakoha ümbrust tundmata ei saa sellest katkest aru. Eeloleva pühapäeva aluslaused on seotud inimelu kaduvusega. Neid loetakse tavaliselt surnuaiapühadel ja seetõttu on need hästi tuntud ka laiemalt.
Vaga Iiob kirjutab: «Inimesel, naisest sündinul, on lühikesed elupäevad ja palju tüli! Ta tõuseb nagu lilleke ja ta lõigatakse ära, ja ta põgeneb nagu vari ega jää mitte püsima! Kuna tema elupäevad on määratud ja tema kuude arv on sinu käes – siis pööra oma pilk tema pealt ära, et ta kui päeviline oma päevast võiks tunda rõõmu!» (Ii 14:1–6). Ja Iiob jätkab samas: «Puulgi on lootus, kui ta maha raiutakse, siis ta võrsub taas. Aga kui inimene hinge heidab, kus on ta siis?»
Teine kirikurahvale hästi tuntud kõnekoht on 90. psalmis: «Meie elupäevi on seitsekümmend aastat, ja kui keegi on tugev, kaheksakümmend aastat, ja parimal juhul on need ometi vaev ja häda; sest need mööduvad kiiresti ja me läheme lennates ära! Õpeta meid meie päevi arvestama, et me saaksime targa südame!» (L 90:10–12).
Igal hommikul, kui valgeks läheb, ootab igaühte ees uus elupäev. Ja ühtlasi väike küsimus, kuidas seda päeva veeta, mida täna teha? Seekordne rida kõlab: ennäe, nüüd on ülisoodus aeg; ennäe, nüüd on päästepäev! Päästa oma hinge, tee täna midagi head lähedastele, sest veel on valgust, veel on soojust ja aega.
Inimese jaoks lõpeb soodne aeg, mullapõue külmuses ei saa keegi enam midagi teha. Akna taga sajab lund ja maa on taas talviselt valge. Maainimene ja põlluharija teab, et soodus suvi on jälle lõppenud. Külma ja tuisuga on ebasoodne väljas midagi teha – tööl pole sellist jõudlust nagu suvise pika päevaga.
Minu emal oli selle kohta asjakohane väljend «jaoaeg». Jaoaeg põhku sisse vedada, soodus aeg herneid koristada, ilus õhtupoolik peete üles võtta. Põllumajanduses on see eriti tuntav – hooajatööd. Jumalast inimesele antud soodusaeg on tema iga elupäev, et ta hoolitseks enda ja kaasinimeste eest.
Aja raiskamine, aja mõttetu ja sihipäratu kulutamine on võib-olla suurim tänapäevane paha- ja patutegu. Tuleb tunnistada, et igaüks on seda teinud, kasvõi natukene. Ülo Vooglaid rääkis ühes aastavahetuse telesaates väga ilusasti aja raiskamisest kui kõige suuremast kuriteost kogu ühiskonna ulatuses. Aeg lihtsalt raisatakse ära. Kui palju meie peredes vahitakse mõttetult ja sihitult telerit!?
Riigi jaoks on rahuaeg antud selleks, et majandust arendada ja kaitsevõimet tõsta. Milline on Eesti kaitsevõime täna, kui meid praegu kohe rünnatama peaks? Kas oleme selleks valmis? Kas mitte aeg pole kaotsi lastud?
Ilus ja õpetlik vanasõna ütleb: «Aja surnuks löömiseks on tuhandeid võimalusi, tagasisaamiseks mitte ühtki.» Minul on küll piinlik ja valus, kui ma päeva jooksul õieti midagi tehtud ei saa. Küsi sinagi endalt õhtul: «Mida ma täna teinud olen?» Ära raiska aega – päris tõsiselt.
Rannar Susi

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)