Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Mida külvad, seda lõikad

07.09.2010 | | Rubriik: Jutlus

Ärge eksige: Jumal ei lase ennast pilgata, sest mida inimene iganes külvab, seda ta ka lõikab. Kes oma lihalikule loomusele külvab, see lõikab lihalikust loomusest kaduvust, kes aga Vaimule külvab, see lõikab Vaimust igavest elu. (Gl 6:7–8)
Oleme ehk kõik kuulnud väljendit: «Aita ennast ise, siis aitab sind ka Jumal!» Sel lihtsal viisil toimubki Jumala hoolitsus, mis on teemaks sel pühapäeval. Sama skeemi järgi võime mõista ka Pauluse sõna külvamisest ja lõikamisest. Jumal on oma hoolitsuses nõnda seadnud, et lõigata saavad ainult need, kes on varem külvanud – mida usinam on külv, seda parem on lõikus.
Siiski kerkib küsimuseks: mida ja millele me külvame? Kuidas me seda teeme? Viimastel aastakümnetel on kõneldud: nähke vaeva ja pingutage, siis teete oma elu mõnusaks ja jõuate järgi läänele. Inimesed ongi olnud püüdlikud, võtnud võlgugi, kuid paljud on nüüd hoopis raskustes. Kuidas oleks, kui kutsuda kõiki lakkamatult seisma kikivarvul? Kui kaua jõuame? Ka ühiskonnas tuleb arvestada, et ükskord saabub hetk, mil enam pingutada ei jõuta ning taas tuleb kannad maha panna.
Sama kehtib ka kirikus. Ei ole võimalik kirikut kasvatada ainult üles kutsudes suuremale misjonitööle ja rabamisele. Ükskord väsitakse niikuinii. Ainult pingutustega ei tee ka inimestele selgeks, mis on kristliku usu mõte – sõnakülvist langeb vaid osa heale pinnale, ülejäänu kalju peale, tee äärde või ohakate sekka (Mk 4:1 jj).
Mida tuleb Pauluse meelest külvata? Ja kuidas saab Vaimule külvata? Eelnevas lauses ta ütleb, et «see, keda õpetatakse sõnaga, jagagu kõike head õpetajale». Kui ta nüüd edasi räägib Vaimule külvamisest, siis on seda mõistetud nii, et ta innustab sellega koguduseliikmeid annetama oma õpetajate (sõnakülvajate) materiaalseks toetuseks – muul otstarbel varanduse kulutamine on lihale külvamine. Nii tõlgendab seda õpetaja Harald Põld (Meie Kirik 1931: 170), viidates Paulusele, kes nimetab kirikuliikmete hoolekandekohustust oma vaimulike eest koguni Jeesuse käsuks: «Nõnda on Issand ka korraldanud, et evangeeliumi kuulutajad võivad elada evangeeliumist» (1Kr 9:14; vrd Lk 10:7). Ka laiemas mõttes tuleb kirikus tervitada inimeste materiaalset panustamist (teades siiski, et ka annetuste toel ei saa seista lõputult kikivarvul).
Antud kirjakoha puhul on aga siiski põhitooniks pigem liha ja Vaimu kui maise ja taevase tegelikkuse vastandus. Apostel märkis juba varem: «Käige Vaimus, siis te ei täida lihalikke himusid. Sest lihalik loomus himustab Vaimu vastu ja Vaim lihaliku vastu.» (Gl 5:16 jj) Nüüd ta jätkab: «Kes oma lihalikule loomusele külvab, see lõikab lihalikust loomusest kaduvust, kes aga Vaimule külvab, see lõikab Vaimust igavest elu!» Paulus küsib meilt seega, vastandades liha ja Vaimu: kas taotleme kaduvikku või igavikku?
Kuidas me elame? Kas pole meie elu tänapäeval seotud liigagi palju kaduvaga, «lihaga», mateeriaga? Isegi kirikuelus domineerivad maised tegevused ja tõigad. Liha ehk maine tegelikkus pole kristliku usu järgi sugugi patune – ka meie ihud on Jumala loodud. Siiski esineb «liha» Piiblis tihedas seoses patuga, sest see vangistab inimese vaimu ning ärgitab meie isekaid kalduvusi. Kuna «loomulikud» vajadused on esmased, mis meid mõjutavad, ahvatleb ka «loodus» meid külvama madalamatele, loomariigiga seotud tungidele ja soovidele. See aga suunab meid eemale vaimuosadusest Jumalaga, kes tahaks meid hoopis kõrgemale tõsta ja andeks anda meie patu. Kui külvame lihale, siis seob see meid kaduvasse, sest nagu külv, nõnda lõikus.
Kristlaste ülesandeks on külvata Vaimule, sest külvamine mõjutab meie igavest saatust. Me ise oleme enestele kohtumõistjaiks – Jumal üksnes kinnitab meie valiku. Õpetaja Theodor Tallmeister meenutab, kuidas ta kord ühes maakoguduses lehitses vanu kirikuraamatuid. «Seal oli õpetajatel kombeks, et nad hingekirjas olid lisanud koguduse liikmete juurde iseloomustavaid märkmeid. Umbes 100 aastat tagasi oli kirjutatud ühe taluperemehe nime juurde: «Jõukas ja töökas mees, aga rikub noorsugu ja külvab jumalakartmatust». Tema poja nime juures seisis: «Kihelkonna nuhtlus, abielurikkuja, petis ja kelm». Ja pojapoja nime juures võis juba lugeda: «Prassis talu maha ja suri vaestemajas» (Nõudke jäädavat rooga, lk 254).
«Mida inimene külvab, seda ta ka lõikab» – see põhimõte kehtib maa peal ning taevas. Kas külvame jumalapilget või jumalasõna, pole sugugi ükskõik, sest mõlema teekond suundub igavikku. Hullemgi on külvata jumalapilget «Jumala» nime all nagu keegi meie lehtedes, pettes märkamatult ennast ja teisi lihtsameelseid. Ainult külv ja lõikus on avalikud, vili aga kasvab varjatult endale iseloomulikul viisil. Kirik ei tohiks oma töös pidada kõige tähtsamaks nähtavaid vilju, vaid külvama head külvi (kas või igasuguse nähtavuse vastu) igavese lõikuse ootuses.


Arne Hiob,
Tallinna Jaani koguduse õpetaja

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)