Esileht » Arvamused » Kolumn »

Mida karu kirikus teeb?

07.02.2007 | | Rubriik: Kolumn

Rein Taagepera, kes on viimastel aegadel ähvardanud eestlasi demograafilise vetsupotiga, räägib laupäevases Postimehes oma tähelepanekutest, et laps on Eesti tänavail haruldane nähtus. Mis see laps siin tolgendab? Mida karu tänaval teeb? Karud olgu loomaaias ja lapsed lasteaias!

Hoiakud ja kultuurimallid ei kujune üleöö, vaid aastakümnete jooksul. Taagepera meenutab, kuidas ta kolmkümmend aastat tagasi kõrvutas Soome ja Eesti aabitsaid. Eesti aabitsais olid pildid isadest ja emadest ühe või kahe lapsega, Soome omades kujutati aga pilti lastetoast nelja voodiga. Või mõelgem Lutsu-Kruusemendi «Kevade» kangelastele, kellega on end samastanud mitu põlvkonda poisse-tüdrukuid: Arno on ainus laps, Toots samamoodi, ainult Teelel on väike õde, kuid tedagi näidatakse pigem negatiivses valguses – tüütus selline!

1. märtsil korraldavad konsistoorium ning Laste- ja Noorsootöö Ühendus Tallinnas Nõmme kirikus konverentsi «Lapsed armulaual – seadusest ellu». I advendil 2005 kehtima hakanud kirikuseadustikus sätestatakse, et «ristitud laps võib armulauda vastu võtta koos vanema või hooldajaga. Armulauast osasaamise eelduseks on teadlikkus Issanda söömaaja tähendusest». Paraku on hoiakuid, arusaamu ja tavasid märksa keerulisem muuta kui seadustikku.

Kas armulauasakrament on lapse usu ja hingeõndsuse jaoks vajalik ning mil määral on sellest osasaamine seotud tema kognitiivse arenguga, jäägu teoloogide vaielda ja otsustada. Kuid laias laastus võib öelda, et laste armulauaosadusest kõrvalejäämine on tähendanud nende eemaldumist kiriku ja koguduse osadusest üldse, mis on palju kaugeleulatuvam ja saatuslikum tendents. Võiks ju olla nii, et kui ristitud lastele Kristuse ihu ja verd ei jagata, siis tuuakse nad armulauale õnnistamiseks. Aga ei tooda.

Mõeldes Eesti ja Soome aabitsate võrdlusele, võiks küsida, kui mitme lapsega sina pühapäeval kirikusse lähed? Kui palju on sinu koguduses mõeldud sellele, et jumalateenistus oleks lastesõbralik? Kas lastega perele ulatatakse kiriku uksel värivipliiatsid ja mänguasjad ning näidatakse kätte WC või vaadatakse otsa niisuguse näoga, et «mida karu kirikus teeb».

Mulle tundub, et Eesti luterlikus kirikus, erinevalt paljudest vabakogudustest, kohtab ikka veel mentaliteeti: karud olgu loomaaias, lapsed koolis ja vanad kirikus. Paljud kristlased loodavad kõigest hingest, et kui koolis hakatakse õpetama religiooniõpetust, siis kasvab üles teistsugune, usu ja kiriku suhtes avatud meelelaadiga põlvkond. Needsamad inimesed võivad aga olla tõsiselt häiritud, kui nende kodukirikus jutluse ajal laps jalgadega kolistab.

Muidugi tahaksin ka mina, et mu lapsed saaksid asjatundliku pedagoogi käe all teha tutvust erinevate religioonidega. Kuid Toomas Paulil on õigus: «Usku ei saa sekulaarses ühiskonnas õpetada koolis. Suusahüppamist ega ratsutamist ei saa omandada neid telekast vaadates.» Kirik ei saa vabaneda vastutusest hoida, õpetada ja edasi anda elavat usku, seda haridusministeeriumile ja koolidele delegeerides.

Nii nagu karupoeg peab kasvama karuperes, õpitakse kristlikku usku teistelt usklikelt, koguduse keskel, Sõna ja sakramendi osaduses. Sellepärast – karud metsa ja lapsed kirikusse!

Image
Marko Tiitus

2 Kommentaari artiklile “Mida karu kirikus teeb?”

  1. Külaline ütleb:

    Tore lugu! Tubli! :)

  2. Külaline ütleb:

    :p :zzz :x :p :sigh

Kristus ütleb: Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise! (Mt 11:28)