Esileht » Arvamused » Arvamus »

Mida Jumal neile nende südames ütleb

12.11.2014 | | Rubriik: Arvamus

Nõnda ütleb Issand Jumal: «Vaata, ma toon teie sisse vaimu ja te saate elavaks!» (Hs 37:5)
Peapiiskopi suhtes on meil kõigil omad ootused ja lootused. Ühed soovivad näha peapiiskoppi, kes oleks vahva ja tugev nagu Taavet, teised tahaksid teda näha targana kui Saalomon, kolmandad ootavad, et ta oleks nutikas nagu kaval majapidaja maistes asjades, neljandate sooviks on, et ta oleks vaga nagu Iiob. Neid soove on ilmselt veelgi. Kes suudaks seda kõike olla ühes isikus!? Ega vist ei suudagi. Seetõttu tuleb meil teha oma valikud, leppides inimliku ebatäiusega ja mõelda sellele, mida meie kirik praegu kõige enam vajab.
Vanas Idas oli karjase amet tõsine ja vastutusrikas. Karjane ei ajanud siin karja malakaga ja karjakoeraga enda ees, vaid kari tundis ja usaldas teda. Kari tundis oma karjase häält ja järgnes talle. See oli karja heaolu ja turvalisuse pant.
Peab tunnistama, et meie kirikus ei ole meie jaoks praegu kõige hiilgavamad ajad. Koguduste liikmete arv väheneb järjest, tõsised probleemid on enamikul kogudustel majandusliku toimetulekuga, rahva hulgas pole kiriku populaarsus eriti suur, puudus on heast pühendunud kaadrist.
On ju ka häid elujõulisi kogudusi, kuid suures osas on siiski järele jäänud luud, mis ootavad, et nad taas elavaks saaksid.
Nappide ressursside juures tuleb teha valikuid, mis on esmatähtis, ja pühenduda sellele. Kiriku ülesande kohta ütleb väga tabavalt Ukraina Õigeusu Kiriku metropoliit Onufri: «Kõige tähtsam missioon kiriku jaoks on inimese hinge päästmine. Mida veel enamat saab inimene otsida kirikust!» Kõik muu võib olla, aga ei pea olema. Kui me oleme leidnud jumalariigi, siis kõik muu antakse meile pealegi.
Sellest lähtudes vajame eelkõige uut elu oma kirikus, vajame karismaatilist juhti, kes suudaks puhuda vaimu surnud luudesse. Praegune peapiiskopi valimine ei ole lihtsalt isikute valimine. Kaalul on palju enam – meie kiriku edasine saatus. Esitatud peapiiskopikandidaadid on kõik auväärsed ja igaüks neist suudaks kindlasti kirikut juhtida. Kuid kas ei peaks siiski seekord andma nooremale generatsioonile võimalust püüda leida uus edasiviiv tee? Ja seda tuleks teha praegu, kuni nad ei ole ettevaatlikuks, kaalutlevaks ja pisut väsinukski muutunud, enne kui nendegi ind on jahtunud.
Peale selle on kiriku juhtimine meie luterlikus kirikus ka meeskonnatöö. Ühele on siin antud Taaveti vahvus, teisele Saalomoni tarkus, kolmandale majapidaja kavalus …
Kirikukogu saadikutel ei tuleks mitte niivõrd kuulata erinevate rühmituste soove, kuivõrd pidada aru oma südametunnistusega ja kuulata seda, mida Jumal neile nende südames ütleb.
Õnnistust kogu meie kirikule ja tarkust headeks otsusteks kirikukogule.

M2evere,A

 

 

 

 

Andres Mäevere,
Võru koguduse õpetaja

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)