Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Mida Jumal meilt ootab looduskeskkonna suhtes?

05.10.2016 14:4121.12.2023 / Autor: Argo Buinevitš / Rubriik: Elu ja Inimesed / Number: 5. oktoober 2016 Nr 39 /

Rikkalikud annid on Jumala aedades. Sügis Petseri kloostris. Liina Raudvassar

Jumala hoolitsus on suures osas avaldunud selles, et ta on meid varustanud kõigega, mida me eluks vajame. Meil on elupaik, toit, riie ning palju mitmesuguseid maavarasid ja loodusmaterjale, millest teha kõikvõimalikke vajalikke ja mittevajalikke asju. Jumala loodud maailm on pakkunud meile palju head, vajalikku ja rõõmustavat. Viimase poolsajandi jooksul oleme aga tunnistajaks probleemidele, mis panevad muretsema.

Kas räägime ökoloogilisest kriisist?
Keskkonnaprobleemid on saavutanud praeguseks sellise ulatuse, et räägitakse ökoloogilisest kriisist, isegi ökokatastroofist. Mis siis toimub? Kui hakata keskkonnaprobleeme üles lugema, tulevad meelde loodusvarade ammutamine, looduse saastamine, üleilmne elurikkuse hävimine, maailmamere seisundi halvenemine, osooniaugud, kasvuhoonegaasid, metsade kahanemine, kõrbestumine, puhta vee puudus, mulla viljakuse vähenemine jpm.
Enim käsitlemist on vist leidnud üleilmne kliima soojenemine. Vaieldud on selle üle, kas kliima soojenemine on ikka inimtekkeline või mitte. Praeguseks on nende teadlaste hulk, kes inimese osa kliimaprobleemides endiselt eiravad, jäänud marginaalseks. Kuid on keskkonnaprobleeme, mille inimtekkelisuses pole kunagi mingit kahtlust olnud.
Üheks selliseks on saastamine ehk reostamine – ainete, müra, soojuse, valguse või vibratsiooni inimtegevusest põhjustatud otsene või kaudne väljutamine õhku, vette või pinnasesse nii, et see võib ohustada elusolendite tervist ja keskkonda.¹ Suur osa saastamisest on tingitud tööstusest, mis teenib inimese vajadusi. Inimeste tohutu hulk on pannud proovile planeedi Maa võimekuse.
Kõik rohkem kui 7 miljardit inimest tahavad süüa ja vajavad riiet, eluaset, liiklusvahendeid ja palju asju. Kõige suurem on tarbimine Põhja-Ameerikas. On välja arvestatud, et kui kõik inimesed tarbiksid nii palju kui ameeriklased, siis oleks meil juba praegu vaja 3–5 maakera. Kusjuures paljud eurooplased, aafriklased ja asiaadid unistavad ameerikalikust elatustasemest. Ebamugav tõde on aga see, et meile on kasutada ainult üks planeet.

Inimtegevuse tagajärg
Laiaulatuslik põllumajandus, tööstus, jahipidamine, kalapüük ja muu inimtegevus on kaasa toonud paljude loodusressursside lõpuni ärakasutamise ja looduse väljakurnamise. Lapsepõlvest on meeles jutt punasest raamatust, kuhu pandi kirja väljasuremisohus looma-, linnu-, kala-, putuka- ja taimeliigid.
Punane raamat on vist juba täis saanud, sest nüüd haldab Maailma Looduskaitseliit ülemaailmselt ohustatud liikide andmebaasi (IUCN Red List of Threatened Species), kuhu on 2015. a seisuga kantud 77 340 looma- ja taimeliiki, nendest 22 784 liiki on eriti ohustatud.² Hävinuks või ohustatuks on tunnistatud paljud selgroogsed (25%), kahepaiksed (41%), kalad (36%) ja vähid (36%).³,4
Inimeste hulk maa peal praegu suureneb veelgi, kuid täheldatud on ka inimese kui bioloogilise liigi tervise halvenemist. See paneb küsima, kui kaugel võib olla olukord, kus eluvajalike ressursside vähenedes kriitilise piirini on käes inimkonna väljasuremine. Kas on võimalik, et lõpp tuleb inimkonnale mitte tuumasõja või apokalüptiliste sündmuste kaudu, vaid inimene ükskord lihtsalt tarbib end surnuks?
Loodusvarade ammutamine, liikide väljasuremine, looduse saastamine jms pole juhtunud iseenesest, vaid on inimese tegevuse tagajärg. See paneb küsima, kuidas see kõik on nii kaugele jõudnud. Kas olukorda on võimalik veel päästa ja mida tuleks selleks ette võtta?

Jumala loodud maailmas
Jumala rahvana on meil loomulik küsida, mida on Jumalal meile selle kohta öelda. Kristlastena otsime vastuseid oma küsimustele eelkõige Piiblist. Mõistlik oleks küsida, milline on inimese roll Jumala loodud maailmas ehk mida Jumal meilt ootab.
Kui uurida kogu Piiblit kaanest kaaneni ja otsida, mis on inimesele Jumala poolt antud ülesanne, siis kõige paremini iseloomustab inimese rolli looduse suhtes mõiste majapidaja ehk haldaja. Loomisest alates on inimesele antud vastutus ja töö, mis on seotud loodusega. Loomisloo ja kogu piibliteksti analüüs näitab, et inimene pole looduse omanik, vaid inimesele anti ülesanne loodut vastutustundlikult hallata.5 Siia alla kuulus nii loomastiku kui ka maa eest hoolitsemine.
Jumalaga rikkumatult lähedases suhtes elav inimene sai juba Eedeni aias elades kohustuse aeda harida ja hoida: «Ja Issand Jumal võttis inimese ja pani ta Eedeni aeda harima ja hoidma» (1Ms 2:15). Töö ei olnud inimesele vaevaks kuni pattulangemiseni, kust algasid probleemid. Patu tagajärjel muutus aga maaharimine vaevaliseks, sest maa hakkas «kasvatama kibuvitsu ja ohakaid» (1Ms 3:18).
Seega algasid Piibli järgi inimese probleemid pärast Jumalast ärapöördumist ja võõrandumist. Inimest hakkas juhtima egoism, võitlus enda huvide eest, materialism ja asjadeusk. Ja siit ka probleemid kõige ümbritsevaga – inimene ei olnud enam jumalanäoline looduse majapidaja. Ennast looduse peremeheks ja maailma valitsejaks mõelnud eneseküllane inimene ei taju paraku enam oma vastutust Looja ega looduse ees.
See on viinud loodusvarade mõtlematu ammutamiseni, looduse saastamise ja hävitamiseni ning vägivallani loomade suhtes. Pime ahnus, tarbimine ja keskkonnakriis on alguse saanud sellest, et inimene on minetanud algse arusaama oma rollist Jumala maailmas.
Inimese suhe loodusega sai Piibli järgi alguse alates loomisest, mil inimesest sai üks osa loodust, kuid samas sai ta ka kohe teatud kohustused loodusega seoses. Inimene loodi elama osaduses ja ühtekuuluvuses Jumala ja loodusega. Piiblit uurides ilmneb, et üks suhe on seotud teisega. Nii võib kolme osapoole suhet kujutada kolmnurgana. Jumal on looduse loojana selle omanik, kõik ressursid kuuluvad talle. Inimesele on antud ülesanne hallata vastutustundlikult Jumala loodu(s)t ning Jumal soovib olla inimesega lähedases suhtes.

Inimesele usaldatud ressursid
Jeesuse tähendamissõna talentidest (Mt 25:14–30) annab väga kujundlikult edasi, millised ootused Issandal inimese suhtes on. Inimese osaks on vastutustundlikult ja proaktiivselt kanda hoolt kõigi ressursside eest, mis Jumal tema käsutusse on usaldanud. Selle alla võivad kuuluda meie vaimuannid, võimed, oskused, teadmised, energia, aeg, raha, materiaalsed väärtused ja loodusressursid kõige laiemas tähenduses.
Loodus on kahtlemata oluline inimese kätte usaldatud ressurss, seepärast võib öelda, et nii meie anded, võimed, oskused, teadmised, energia, aeg kui ka materiaalsed väärtused tuleks rakendada looduskeskkonna vastutustundlikuks haldamiseks. Mõistagi pole loodus ainus inimesele usaldatud väärtus ja ülesanne, kuid see on esimene, millest Piiblis juttu, ning kahtlemata oluline.
Kristlaste seas esineb ka vaadet, et oluline on vaid inimhinge päästmine ning kaduva looduse eest hoolitsemisele oma aja ja energia pühendamine oleks liigne luksus. Selline seevõi-teine-suhtumine pole aga asjakohane, nagu ka evangelikaalide seas eelmisel sajandil aset leidnud vaidlus, kas pidada olulisemaks evangelismi või sotsiaaltööd. Üks ei välista ega asenda teist ja teine kolmandat. Ligimesearmastuse ja loodusest hoolimise ja tema eest hoolitsemise kohta võiks öelda Jeesuse moel: «Üht tuleb teha, kuid teist ei tohi jätta kõrvale!»

Hoolivalt ja mõõdukalt
Kuidas elada vastutustundlikult ja hoolivalt Jumala loodu(se) suhtes? Esmalt tuleb mõista oma rolli Jumala ees ja Jumala maailmas. Asjakohase loodussuhte aluseks on lähedane Jumala-suhe ning siin on olulisel kohal ka Jumala sõna tundmaõppimine.
Teiseks tasub enda jaoks paika panna prioriteedid, kes ja mis on minu jaoks kuivõrd tähtis. Kui mõistame suhete tähendusrikkust oma elus, siis jäävad materiaalsed väärtused teisejärguliseks. Mitmesugused asjad on meile vajalikud, kuid siiski vaid elu võimaldavad, mitte elu määravad.
Piibli järgi võiks inimese adekvaatset suhet Jumala loodu(se)sse iseloomustada tänulikkus ja väärtustamine, mõõdukus ja hoolimine. Kristlaskonnal on juba pikk traditsioon sügiseti pidada lõikustänupüha, mil pöörame erilist tähelepanu Jumala armule ja hoolele ning väljendame oma tänu kõigi andide eest. Tänu juhib meid kogu looduse väärtusele ja õpetab Jumala ande enam väärtustama ning kokkuvõttes peaks need hoiakud juhtima meid kujundama oma igapäevast elu.
Mõõdukas eluviis tähendab elada mõttekalt ja säästlikult, tarbides vaid nii palju, kui eluks vaja läheb, ning hoidudes mõttetust tarbimisest. Jeesus andis oma järgijatele selged juhtnöörid, mitte omandada endale rohkem maist vara, kui on tarvis oma elumissiooni elluviimisel. «Koguge endile aardeid taevasse, kus koi ega rooste neid ei riku … Sest kus su aare on, seal on ka su süda.» (Mt 6:20–21)
Eks elu Issand nägi, kui lihtsalt võib inimene end siduda maiste väärtuste külge, ning juhtis tähelepanu lindudele ja lilledele (Mt 6:25–32), kelle eest Jumal iga päev hoolitseb, ning julgustas mitte üleliia panustama elu maise varanduse kogumisele.
Looja hoolib meist ja hoolitseb meie eest nagu ka lindude ja lillede eest. Aga kui Jumal hoolib oma loodu(se) eest, siis on meil jumalanäoliste inimestena samuti õige hoolida kõigest elavast, kõigest loodust.

1 Keskkonnasõnaraamat 2004. https://mot.kielikone.fi/mot/endic/netmot?UI=ened
2 www.wildlifeextra.com/go/news/IUCN-2015-update.html.
3 https://en.wikipedia.org/wiki/IUCN_Red_List.
4 https://et.wikipedia.org/wiki/Punane_raamat.
5 Põhjalikum käsitlus on leitav uurimistöös https://tallinn.academia.edu/Buinevits.
Argo Buinevitš