Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Michel Sittow toob taevase Jeruusalemma maa peale

/ Autor: / Rubriik: Elu ja Inimesed, Portreelood / Number:  /

Kuni 5. novembrini on Tallinna Nigulistes vaadata suurejooneline näitus „Michel Sittow Põhjas? Altariretaablid kahekõnes“. Tegemist on osaga rahvusvahelisest uurimisprojektist, mille raames uurivad mitme riigi kunstiajaloolased Tallinnas sündinud ja ka surnud hiliskeskaja suurmeistri Sittowi (1469–1525) pärandit. 

Kui eelmisel korral paari nädala eest Nigulistet külastasin, oli suurnäituse eeltööna kesklööv pinkidest lagedaks tehtud, mis lubas uudsel moel ruumi avarusest osa saada, siis sel korral, kevadisel nigulapäeval, on kirikusaali sisustanud massiivsete mõõtmetega altariretaablid. Kohe ruumi sisenedes muutub kõnekaks äsja avatud näituse alapealkiri – siin eksponeeritud altariretaablid tunduvad tõepoolest omavahelises keskustelus. Õige pisutki sellest kahekõnest osa saades võib näitusekülastaja lasta ennast kaasa tõmmata omapärasesse aegadeülesesse kommunikatsiooni. Kogemus, mida väga-väga soovitan kõigile. 

Kui näidatakse, siis näed 

On suurepärane võimalus külastada näitust kunstiajaloolasest peakuraatori Merike Kurisoo juhtimisel. Taas kord leiab kinnitust teejuhi olulisus – kui näidatakse, siis oskad ka näha. Seetõttu võiks kõik keskaegse kunsti huvilised kasutada suurepärast võimalust võtta osa Niguliste muuseumi kuraatoritundidest, mille käigus näituse koostajad ise jagavad selgitusi ning on valmis vastama külastajate küsimustele. Eesti Kunstimuuseumi, Hälsinglandi muuseumi ja Rootsi Kiriku koostööst sündinud näitus avati 4. mail. Lisaks Merike Kurisoole on kuraatoriteks veel Eesti Kunstimuuseumist Greta Koppel, Lars Nylander Hälsinglandi muuseumist ja Jan Friedrich Richter Berliini Riiklikest Muuseumidest. 

Avasündmuseks kujunes Nende Majesteetide Rootsi kuninga Carl XVI Gustafi ja kuninganna Silvia ning president Alar Karise ja proua Sirje Karise näituse külastus riigivisiidi ajal 2. mail. „Oleme saanud tagasisidet, et see oli nende visiidi kõrghetki. Kuningapaarile väga meeldis ja nad jäid Niguliste külastusega rahule. Muidugi oli see meile erakordne sündmus, milles näeme ka olulist sümboolset aspekti – näitus, mis toetub Eesti-Rootsi koostööle, põlistab veelgi meie ajaloolisi ja kultuurilisi sidemeid. Kuninglik visiit andis kahlemata indu juurde jätkamiseks,“ märgib Merike Kurisoo ning tunnistab, et kui ka suures pildis on kuninglik visiit kokkusattumuse osaks, siis näituse avamine ajastati siiski Rootsi kuningapaari riigivisiidi aega arvestades. Kurisoo nimetab, et ka Tallinnas asuv rootsi kogukond on avatud näituse soojalt vastu võtnud. Hea üksteisemõistmine on Niguliste lähistel paiknevas Rootsi-Mihkli kirikus tegutseva kogudusega. 

Kurisoo selgitab, et näituse koostajatel oli algusest peale selge, et altariretaablid paigutatakse kiriku kesklöövi ida-lääne suunal, mõjusalt üksteise järel. Nii, et näitusekülastajal oleks võimalik võrrelda ja kõrvutada. Aga see kontseptsioon toetub ka ettekujutusele keskaegse jõuka linnakiriku interjöörist, kus teatavasti lisaks peaaltarile oli mitmeid kõrvalaltareid. „Pinke kirikus ei olnud. Ruum oli altareid täis, osa neist võis ka kesklöövis paikneda. Seega me pakume fantaasiapildi sellest, milline võis üks suurlinna kirik välja näha,“ jutustab kuraator ja loob oma sõnadega ettekujutuse keskaegsest pühakojast. Ta selgitab, et altariretaabel paigutati kivist altarile, mille kõrguseks oli arvestuslikult 80–120 cm. Just sellisele kõrgusele on ka näitusel eksponeeritud retaablid paigutatud. Ikka selleks, et vaatajal võimalikult tõepõhine ettekujutus tekiks. Küünlaid, mis altarilauale kuuluvad, näituse koostajad küll süüdata ei tohtinud, aga hea fantaasia korral võib külastaja leegivõbelust siiski ette kujutada. Seda, kuidas küünlaleek altariretaabli kullatud figuuridel tantsu lööb ja muidu hämarasse pühakotta taevast valgust toob ja seeläbi ebamaist meeleolu loob. 

Pikk tee Põhja-Rootsist

Et Põhja-Rootsist Bollnäsist altariretaabel Tallinna sai tuua, ei ole seotud vaid tehniliste väljakutsetega. Kõik algas siiski headest suhetest sealse kirikuga. Merike Kurisoo kirjeldab koostööd kõige paremas valguses ja räägib, et altariretaabli Tallinna tulek oli võimalik tänu Bollnäsi koguduse soovile ja loale. „2021. aastal olime nädala Bollnäsis kunstiajalooliste uuringute tegemiseks ja siis viisime läbi ka avatud seminari, kus kohalik kogukond tuli kokku ning me saime selgitada oma soove ja kinnitada valmisolekut hoida hästi meile laenuks antut. Seminaripäeval oli kohal ka Uppsala piiskop Karin Johannesson,“ jutustab Kurisoo. Kuigi Rootsis on võrreldes Eestiga väga hästi säilinud keskaja kirikukunst, oskavad rootslased ka oma pärandit väärtustada ning suhtuvad päranditeadlikult sellesse suure austusega. Rootsile ju kuulub ka au olla muinsuskaitse sünnimaa, sest juba 17. sajandist on teada seal välja antud pärandihoidmist reguleeriv seadus. „Nad laenavad teoseid välja küll üldiselt hea meelega, aga nii suurejoonelist retaablit anti viimati näitusele välja 30 aastat tagasi,“ toob ta näite, mis aitab mõista Niguliste näituse erakordsust.

Bollnäs asub Põhja-Rootsis, alal, kus ajalooliselt elasid aadli asemel jõukad talupojad, kes olid kuningale lojaalsed. Bollnäsi kirik jäi Püha Olavi palverännuteele ning omas häid indulgentse. Stockholmist sõidab täna sinna umbes kolm ja pool tundi. 

Sittow – meie kuulsus 

Küsimusele, mille poolest on Sittowi pärandit tutvustav näitus eriline, vastab Merike Kurisoo: „Tegemist on kõige suurema rahvusvahelise näitusega, mis Nigulistes on olnud. Selles on kaks olulist aspekti. Esiteks muidugi Michel Sittow ise – Tallinnas sündinud ja siin ka surnud Euroopa kuningakodade õukonnakunstnikuna kuulsaks saanud meister. Lisaks üle Euroopa tegutsemisele töötas ta 15 aastat, mis on pikk aeg, ka sünnilinnas. Kirjalikes allikates teda mainitakse tihti, aga me siiski ei tea kõiki konkreetseid teoseid, mida saaks temaga siduda.“ Tema sõnul oli näituse algidee võtta fookusesse kaks retaablit. 

Et uurijatel on jätkuvalt ainest, mida uurida, sai selgeks 2018. aastal Kumus toimunud Sittowi näitusest alguse saanud uurimisprojektis. „Kui me 2019. aastal Bollnäsi kirikus sealset altariretaablit, mida seostati Sittowiga, vaatamas käisime, oli kohe selge, et tegemist on sama autoriga, kes maalis meie Kannatusaltari välistiivad,“ räägib Kurisoo ning tunnistab, et sealt sai alguse idee tuua kaks altariretaablit, Bollnäsi ja Tallinna oma, ühte ruumi. Et kõik veenduksid, et nende loomisel on tegemist sama autoriga. 

Michel Sittow

Sündis 1469. aastal hansalinnas Tallinnas sakslasest maalija ning puunikerdaja Clawes van der Sittowi ja soomerootsi päritolu Margareta Molneri esikpojana.

1484 asus õppima Bruggesse.

1492 võeti Burgoses kuninganna maalijana Kastiilia Isabella teenistusse. Siitpeale mitmetes õukondades kroonitud peade portreteerija.

1506 naasis kodulinna Tallinna.

1514 lahkus Kopenhaagenisse kutsega portreteerida Taani kuningat Christian II-t.

1515–1517 oli Austria Margarete teenistuses.

1518 tagasi Tallinnas. Abiellus Dorotheaga. Abielust teadaolevalt üks laps, poeg Michel.

1523 valiti Kanuti gildi oldermanniks.

1525 suri jõulude ja uusaasta vahel. Matmiskoht ei ole teada, ilmselt maeti Niguliste kirikusse, mis oli tema kodukirik ja kuhu on maetud ka tema vanemad.

Pildigalerii: