Esileht » Arvamused » Arvamus »

Metsavennaks haridusmaastikul?

15.06.2011 | | Rubriik: Arvamus

Mäletan aastat 1986, mil asusin õppima EELK Usuteaduse Instituudis (UI). Mulle ulatati A4 formaadis paberileht, kuhu oli märgitud 50 eksamit, mida tuli stuudiumi läbimiseks sooritada enam-vähem sõjaeelse Tartu ülikooli usuteaduskonna korra järgi. Loe õpikud läbi ja tee ükshaaval oma eksamid – kogu bürokraatia!
Uute tuulte tulles hakati ehitama suurt kirikut ja suurt instituuti. Osalesin selles, sest leidsin, et küllap seegi stsenaarium tuleb läbi mängida. Kuid ma pole kunagi päris uskunud, et vana suurkirik võiks tagasi tulla.
Suured kirikud on tekkinud siis, kui kristlus on riigi või kultuuri poolt peale sunnitud. Praegune Euroliit sunnib peale ilmalikke standardeid, ehkki on olemas veel ka riigi rahastatud teoloogiafakulteedid ülikoolides.
Ilma riigi toeta ei saa eksisteerida riiklikul tasemel akadeemilist teoloogiat. Lihtsalt pole raha teadustöö korraldamiseks ega õppejõududele palga maksmiseks. See oli ainsaks põhjuseks, miks UI ei vastanud hiljuti riiklikele haridusnõuetele. UI võib muutuda rakenduskõrgkooliks, kui sedagi raha võimaldab. Teiste ülikoolidega liitumine sunniks peale niivõrd palju kõrvaltegevust ja ebakindlust, et see oleks kiriku töötajate koolitamisel lausa kahjulik. Aur läheks teadusbürokraatia punktide täitmiseks, mitte spirituaalse elu süvendamiseks.
Kas akadeemiline teoloogia võib ka Euroliidus elada metsavennana, nii nagu ta elutses siseeksiilis Nõukogude Liidus? Mine tea. Tartu ülikoolis olevat vana usuteaduskond juba hajutatud, kuid võiks loota, et sealt tuleb edaspidigi usundiõpetajaid. Teoloogiadoktori kraad pidavat seal ka varsti ära kaduma ja muutub n-ö aadlitiitliks.
Ehk võime siiski vaimuloolises mõttes säilitada UIs klassikalise teoloogiahariduse traditsioone, sõltumata riigi hinnangutest? See variant jääb üle ilmselt siis, kui muud kavad ei peaks õnnestuma.
Praegu taandub Euroopaski akadeemilise teoloogia positsioon (koos kirikute ja kristluse osaga) ühiskondlikul tasandil. Saksa teoloog Wilfried Härle aga juhtis oma dogmaatikaraamatus (1995) juba ammu mu tähelepanu sellele, et teoloogia ei pruugi tingimata olla teaduslik (ses mõttes, et vastab ühiskondlikele teadusstandarditele). Samas peaks aga kiriklikus teoloogias säilima akadeemiline joon, et koolitada haritud inimesi.
Olgem ausad, avalikkuse ees kehtib ju ainult nõue, et vaimulik oleks haritud inimene – kuidas ta selleks sai, ei huvita kedagi. See peab aga huvitama kirikut, et tal oleks asutus vaimuliku hariduse andmiseks.
Esialgne lõppkaalutlus: UI peaks võtma suuna teoloogilisele seminarile, kus antakse kristlikku ja kiriklikku haridust. Kui EELK vaimuliku ameti standardiks jääb kõrgem haridus (nagu on olnud sajandeid, ja kui UI selle andmise õiguse kaotab), siis võivad vaimulikuordinatsiooni taotleda need UI lõpetajad, kes on kõrgema hariduse omandanud kusagil mujal.

Arne Hiob
,
teoloogiadoktor,
EELK meediapreemia laureaat

Meie kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees. (2Kr 5:10)