Esileht » Arvamused » Arvamus »

Metsavenna mõte jõudis preambulisse

15.11.2017 | | Rubriik: Arvamus

Homme tähistatav taassünnipäev ei ole lipupäev ning riikliku tähtpäevana kipub ta mitmete teiste varju jääma. Tunnistan, et isiklikult pean vaata et igal aastal kalendris seda märksõnana kohates mälu värskendama, et mis ja milleks. Lähiajaloo järeleaitamistund tuletab meelde, et taassünnipäevaga tähistame suveräänsusdeklaratsiooni vastuvõtmist 1988. aasta 16. novembril.
Selge see, et nii nagu inimene saab sündida vaid üks kord, saab seda ka riik. Seda mõisteti ka viimasel ärkamisajal, kui Eesti taasiseseisvus päevakorda tuli. Oli hääli, mis soovisid Eestile suveräänsust Nõukogude Liidu koosseisus, ja neid, kes rääkisid uue riigi loomisest, aga õnneks jäi peale järjepidevuse pooldajate tahe. Eesti Vabariik loodi 1918. aastal ja vägivaldne okupeerimine Nõukogude Liidu poolt 17. juunil 1940 ei katkestanud Eesti Vabariigi olemasolu de jure. Seega taastati Eesti iseseisvus 1991. aastal riikliku järjepidevuse alusel ja me saame täie õigusega tähistada tuleval küünlakuul oma riigi 100. sünnipäeva.
Nii nagu iga usu järgija juhindub oma religioossetes tõekspidamistes konkreetsest usutunnistusest, teeb seda omal kombel ka riik, kes oma kodanikkonnaga toetub põhikirjale. Igapäevaselt ehk mitte tajudes, on ometi ka meie argitoimetuste aluseks Eesti Vabariigi põhikiri. Kui on kriis ning küsitavusi, võetakse ette põhikiri. Selles sätestatu peab siluma võimalikud ebakõlad, hoidma riiki tervikuna ja seisma üksikkodaniku eest.
Sellise dokumendi loomine, mis tõusis päevakorda Eesti riigi taastajatel, on arusaadavalt raske väljakutse oma ala asjatundjatele. Põhimõttel „muudame nii vähe kui võimalik ja nii palju kui vajalik“ võeti uue põhikirja aluseks eelmised versioonid.
Toonane Põhiseaduse Assamblee liige Kaido Kama meenutab selleaegseid jutuajamisi endise metsavenna Alfred Käärmanniga (1922–2010), kes uurinud, kuidas on dokumenti kirjutatud eesti rahvuse ja kultuuri kaitse. Ei kuidagi, ei sõnagagi, laiutanud Kama Käärmannile vastuseks käsi. Mõte aga läks idanema ning jõudis tänu Kamale põhikirja preambulisse. On oluline meeles hoida, et idee lisada Eesti Vabariigi põhiseadusesse eesti rahvuse ja kultuuri säilimist puudutav lisandus on pärit teenekalt vabadusvõitlejalt.
Kui 1938. aasta põhikirja preambulis need read – kui toona ebaoluline – puudusid, siis 1992. aastal vastu võetud põhiseaduse proloogist saab lugeda riigi ülesandena, et „peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade“ ja 2007. aastal muudetud preambulis on lisatud rahvuse ja kultuuri säilitamise juurde ka nõue säilitada (eesti) keel.

Raudvassar, liina

 

 

 

 

Liina Raudvassar,
tegevtoimetaja

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)