Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Merike Kütt otsib elus uusi huvitavaid väljakutseid

18.04.2018 | | Rubriik: Persoon kaasajast

Merike Kütt: Kui üks asi selgeks saab, tuleb edasi minna. Rita Puidet

2. aprillil oli 50. sünnipäev Merike Kütil, kes peaaegu 20 aastat tagasi asus teenima vaimulikus ametis. Teda iseloomustab kõige enam sõna „uudishimulik“, on juubilar ise veendunud. Viis aastat tagasi valiti ta justiitsministeeriumi vanglate osakonna nõunik-peakaplaniks.

Nii üllatav kui see pole, kohtun Merike Kütiga esimest korda elus. Olen kindel, et paljud meie lugejad teda samuti ei tunne. Ehk märkasid nad viie aasta eest, et Merike Kütt asus tööle vanglate peakaplanina, ent ta pole suuremat tähelepanu pälvinud.
Nii palungi tal ennast tutvustada. Küsimus on pisut ootamatu ja vastus lihtne: „Nii ei oska kohe öeldagi. Inimene on igasuguseid asju. Esmalt olen inimene, siis naine, ema aastast 1987. Vanaema veel pole.“

Eeskuju vanaemast
Nelja poja ema Merike Kütt naerab, et ei tea, kas ta oskakski tütart kasvatada või kui palju häda emal tema kasvatamisega oli. Ema poolt vanavanaisa oli Rannu valla kirjutaja, kel oli neli tütart, kolm neist kasvas suureks. Merikese vanavanaisa pani tütred ülikooli.
Merikese mäletamist mööda õppis vanaema farmaatsiat. Kuigi stuudium jäi lõpetamata, meenutanud vanaema ülikooliaega erilise elevusega. „Sealt oli tal jäänud külge tohutu huvi elu vastu,“ meenutab Merike.
Vanaema oli hästi palju lugenud, rääkis vabalt vene ja saksa keelt, inglise ja ladina keeles oli kehvem, aga oma silmaringiga oleks mälumängus, mida nad telerist koos vaatasid, kõigile ära teinud. „Iseendast rääkides saaks öelda, et suguvõsa lõikes olen kolmas põlvkond kõrgkoolis käinud kirjakeelseid naisi,“ võtab Merike Kütt enda tutvustamise kokku.
Aga lisab siiski, et tema huvi teoloogia vastu kasvas samuti välja huvist maailma asjade vastu. Kui loodusõpetuse õpetaja ägedalt seletas, et Jumalat pole olemas, tekkis Merikesel küsimus, miks ärrituda ja pühendada nii palju aega kellelegi, keda pole olemas.
Teiseks huvitas teda see, mis jääb teisele poole aparaatide registreeritavat nähtavat-kuuldavat maailma, kuidas maailm ja inimene kui osa maailmast koos seisab ja püsti püsib.

Läks inseneriks saama
Hõbemedaliga Nõo keskkooli lõpetanud Merike otsustas inseneriks saada ja läks õppima Tallinna Polütehnilisse Instituuti ehk TPIsse.
Tagantjärele naerab Merike, et tüdrukutega oli TPIs see lugu, et kes läks sinna mehele saama, see sai inseneriks. Ja kes läks inseneriks saama, sai mehele. Ilmselt oli ka muid variante, aga Merike läks inseneriks saama ja sai 19aastaselt emaks.
Nüüd tõdeb ta, et oli õigupoolest alles laps, kui kaksikud sai. „Tegelesin ju mina alles suureks kasvamisega ega teadnud õieti isegi, kes ma olen või mida tahan,“ sõnab ta tunnistades, et ta laste elu pole kindlasti kerge olnud. Merike püüdis kõike teha, nagu peaks, aga samas ei osanud. Hiljem alles mõistis, et see oli mõttetu püüdlus.
„Oluline ei ole see, et lapsed oleksid kellegi standardi järgi tublid, vaid see, et nad ennast hästi tunneksid,“ on aastatega tulnud arusaam. Ja ta lisab, et iga asi tuleb omal ajal, aga pigem natuke hiljem, sest veidi suurem laps õpib kiiremini ja väiksema närvikuluga.
Merike oli 35, kui sündis noorim poeg. Tõsi küll, pesamuna kasvatamisel on suur osa olnud vanematel vendadel.

Meeste maailmas
Nõo kool, neli poega, usuteaduse instituut, kaitsevägi, vangla – see on olnud põhiliselt meestekeskne maailm. Sellele loetelule on Merikesel oma selgitus: kaua aega tegelesid huvitavate asjadega ainult mehed, näiteks maadeavastajad.
Aga naiste ellu kuuluvad kolm K-d ehk Kinder, Küche ja Kirche (lapsed, köök ja kirik) pole Merikese elust kuskile kadunud, kuigi ta ei taha enam mõelda ajale, mil tuli käsitsi mähkmeid pesta.
Instituudi lõpetamise järel läks Merike 1999 kaplanite orientatsioonikursusele ja temast sai kaitseväekaplan.
Ta meenutab, et instituudi lõpetamiseni oli aasta, kui Tõnis Nõmmik käis kaplanitööd tutvustamas ja ütles, et kaitseväkke oodatakse ka naisi. „See oli nagu Emmause teel, süda põles sees. Mul hakkas tookord hirm, et kaitsevägi ja kõik mehed, kas ma saan hakkama,“ meenutab Merike, kes teenis kaitseväes kokku 14 aastat.
Ta on täies mahus kaks korda kaasa teinud Kevadtormi ja ütleb, et see oli huvitav, aga ka pingeline, sest vahel oli päev 16 tundi pikk. „Kui sa oled meeskonnaga koos ja kannad sama koormat, siis inimesed usaldavad,“ on tema kogemus kaitseväe ajast. Kap­lanil oli muidugi kergem kui ajateenijatel, kes, kott seljas, pidid jalgsi hulga kilomeetreid läbima.

Avanes värav
Merike ütleb, et elus juhtub nii mõnigi asi põhjusega. „Olen vaadanud, et kui uks kinni pannakse, avatakse aken. Aga need pole olnud aknad, vaid suured väravad,“ on ta tänulik. Nii juhtus ka viis aastat tagasi tööleasumisega vanglate osakonnas. Esimene üllatus ja mõte oli, et ta saab kellegi jaoks teha elu lihtsamaks. Kui hästi see õnnestunud on, oskavad teised öelda, sõnab ta.
Nõunik-peakaplanina Merike vangidega otseselt kokku ei puutu, ikka kaplanitega. Neid on praegu tööl 17 ja nemad moodustavad Merike Küti koguduse. Kaplanitest on ikka puudus, sest ameti teeb raskeks keskkond, kus teenida tuleb. Kogu aeg tuleb tegelda hapra tasakaalu leidmisega kinnipeetavate õiguste ja turvanõuete vahel.
„Kaplanina päris igaüks toime ei tule, need on erilised inimesed. Juhi asi on hoolitseda selle eest, et teised kaplanid saaksid oma tööd teha. Kaplanid on kinnipeetavate taasühiskonnastamise ametnikud. See on üks vangla põhitegevus,“ selgitab Merike oma tööd. Ja lisab, et kap­lani ametis õpib pidevalt midagi uut.
„Kui üks asi liiga selgeks saab, tuleb edasi minna. Mõnda aega on mõnus tunne, et ülesanne, millega sa viis aastat tagasi hullult vaeva nägid, läheb nagu iseenesest. Aga ühel hetkel hakkab igav, tuleb tahtmine kuhugi veel nina pista,“ iseloomustab Merike oma elukäiku.
Merike elab koos noorima poja, küüliku ja kolme kassiga Jõhvis, kus tema sõnul on segasummasuvila ja 600ruutmeetrine krunt, mis konti ei murra. Merike ütleb, et tema peab saama mullas tuhnida – see harrastus aitab tal ennast välja elada. On kevad ja viimane aeg seemned mulda panna. Tomatiseemned on ostetud ja muld likku pandud. Loodetavasti kasvab suvel korralik saak.
Juubilar mõtiskleb, et igapäevane tervisele kahjulik laua taga istumine tuleks maha jätta ja mingi füüsilisem töö vaadata. „Ootan märguannet, mis mind ennegi on edasi liikuma pannud – midagi, mille peale süda sees põlema läheb. Seepärast ma ei teagi, kuhu või millal liigun,“ jätab Merike Kütt võimalikud edasised plaanid lahtiseks.
Rita Puidet

Pildigalerii:

Aasta tagasi oli kaksikute Jaani ja Jaagu 30. sünnipäev ja pere tegi ühispildi. Nii on pildil ka ema Merike Kütt ning nooremad pojad Mart ja Uku. Erakogu

 

Merike Kütt
Sündinud 2. aprillil 1968 Elvas.
Õppinud usuteaduse instituudis 1992–99 ja 2006–2011 (magistriõpe).
Ordineeritud diakoniks 16.09.1999, preestriks 31.12.2000.
Teeninud kaitseväekaplanina 1999–2013.
Töötab 1. oktoobrist 2013 justiitsministeeriumi vanglate osakonna nõunik-peakaplanina.
Sõjaväeliselt auastmelt kapten aastast 2008.

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)