Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Merike Kütt: ma ei kahetse seda teed, mida olen käinud

02.04.2014 | | Rubriik: Persoon kaasajast

Kohtume ühes Tallinna kesklinna kohvikus, mis jääb justiitsministeeriumi ja usuteaduse instituudi vahelise tee peale. See tööpäev möödub pealinnas: ministeeriumis on nõupidamised ja kohtumised. Iga päev jagab Merike Kütt oma elu Jõhvi ja Tallinna vahel, kus seni tema kodu on.

Alates möödunud aasta 1. oktoobrist on Merike Kütt justiitsministeeriumi vanglate osakonna nõunik-peakaplan.  Et vanglate osakond asub Jõhvis, siis algabki Merikese töönädal esmaspäeva varahommikul Jõhvi sõites, et reede õhtuks koju tulla. Ent olukord muutub lähiajal, sest ta on otsustanud Jõhvi elama asuda.
«Inimestel on erinevaid hobisid,» selgitab ta. «Mina olen see, kes peab saama mullas tuhnida, aga olen pidanud viimased 14 aastat leppima tornmaja rõdukastidega. Otsus Jõhvi kolida tuli mul suhteliselt ruttu ja kodu valikul oli aiamaa olemasolu esmane.»

Esikohal usulised vajadused
Vanglas tehakse mitmesugust usulist tööd: peetakse jumalateenistusi, leerikursusi, piiblitunde, laulatatakse, palju on hingehoidlikke vestlusi. Kas kinnipeetavad on oma usulistes tunnetes siirad? «Kui jätame kõrvale hüpoteesi, et inimene südamest uskuda tahab, siis ei ole üldse mõtet seal seda tööd teha,» on Merike veendunud. «Kõik kindlasti mitte, kuid üsna paljud on oma tunnetes siirad.»
Uues ametis tuleb palju uut õppida, kasvõi end riigiseadustega kurssi viia. Kaplanid teevad kõvasti tööd. On asju, mida väljastpoolt ei näe. Tuleb vaadata, et vabanedes oleks ühiskond endiste kinnipeetavate eest kaitstud, aga teisest küljest peab ka nende elu vabaduses turvaline olema. Taasühiskonnastavaid programme on päris palju. See on ka osa kaplanite tööst. «Esikohal olgu selles töös vangide usulised vajadused, mitte väljaspool olijate õigus kuulutada.»
Justiitsministeeriumis töötab 19 kaplanit: peale peakaplani 17 vanglakaplanit ja üks arestimajade vanemkaplan. Kokku saadakse üsna sageli, toimuvad infopäevad, koolitused, näiteks viimati anti ülevaade riskihindamistest. Peakaplanina on Merike käinud kõigis Eesti vanglates.

Vastuseid otsimas
Merike räägib nii: «Kui sa iseennast avastad, siis põrkad kokku väljastpoolt tulevate reeglitega, millega sulle survet tahetakse avaldada. Mulle sobisid rohkem need reeglid, mida kehtestasid vanemad inimesed, mitte need, mida kehtestasid nooremad. Mulle ei kehtestatud kunagi reegleid lihtsalt niisama, vaid seletati alati, mispärast. Ema ütles, ikka, et loomapojad, kes ignoreerivad vanemate õpetust, saavad üsna ruttu surma. Minu jaoks on võõras ütlemine, et keelatud vili on magus. Olen püüdnud oma lapsi ka selles vaimus kasvatada.»
Oma teekonnal usule ei olnud Merikesel erilisi eeskujusid, olid aga küsimused, millele ta tahtis vastuseid leida. «Kui oled pimedas toas, siis tajud ju kellegi teise olemasolu seal. Nii oli minul ka Jumalaga. Kui seenevihma ikka kogu aeg sajab, siis on kõik sellega harjunud, seda ei panda tähelegi. Mis vihmast sa siis ikka räägid, hakkad isegi uskuma, et ju ongi tavaline.
Kuid ei ole, tulevad mõtted, et mis või kes siin on. Teismelisena püüdsin ise kõrgema võimuga suhelda. Sattusin kokku ühe katoliiklasega, kes oskas minus küsimusi tekitada. Mul on alati olnud huvi selle vastu, kuidas maailm püsti seisab. Teadus ju siin lõpuni ei vasta. Midagi jääb ikka puudu. Füüsikat õppides märkad, kui väike on see maailm, mida me oma meeltega tajuda suudame. Mis on seal kaugemal?»
Kui Merikese sõbranna otsustas Vigalas leeri minna, läks temagi kaasa, lasi ka oma lapsed ristida. «Kuid oma küsimustele ma vastust ei leidnud. See oli huvitav hetk, läksin õpetaja Preegeli juurde küsima, et tahaks rohkem teada saada, tema vastas, et Tallinnas on usuteaduse instituut, mine sinna. Olin lootnud, et ehk pakub mõne raamatu lugemiseks.»

Algus kaitseväes
Väikeste laste emana jäi tal tookord kooli minemata, ent paari aasta pärast sattus ta ühel pühapäeval  juhuse tõttu kirikusse just siis, kui usuteaduse instituut kuulutas seal välja järgmise vastuvõtu. «Ja oi seda sinisilmsust, ma arvan, et ei aasta varem ega hiljem oleks ma sisse saanud. Siis hakati kursuse kaupa vastu võtma, oli üleminekuperiood. Ega see kerge olnud, ma õppisin ikka päris pikalt. Kuid lõpetatud sain.»
Siis tuli töö kaitseväes. «Peakaplan kolonel Viise käis instituudis rääkimas – see oli hetk, kui süda põles sees. Kaitsevägi oli võõras, väga mehelik keskkond, mõtlesin, kas ma ikka julgen.»
Kaitseväes teenis Merike Kütt peaaegu 14 aastat ja jõudis kapteni aukraadini.
«Oleksin ehk kauemaks ka jäänud, igav seal küll ei olnud. Pikapeale hakkas ära tüütama ka ajateenijate vingumine. Sellised ei olnud mitte kõik, kuid kolmandik küll. Mina tundsin end selle juures reedetuna. Kui mul oleksid tütred, siis ma sellise mehega neid välja ei laseks. Kahjuks meeldivad paljudele noortele demokraatliku ühiskonna vabadused, kuid kohustusi nad endale võtta ei taha.»

Õppides uudishimulikumaks
Eesti Kirikute Nõukogu kuulutas välja konkursi vanglate peakaplani kohale ja Merike otsustas kandideerida. «Ega ma tegelikult veel taibanud, kuhu ennast segan, enne kui EKN mu välja kutsus.» Kuue kandidaadi hulgast osutus valituks Merike.
Kas Merike on nüüdseks need vastused saanud, mida omal ajal õpetaja Preegeli käest küsima läks? «Vaikselt ikka, võibolla kõige rohkem dogmaatikast ja sealt kandist leian neid vastuseid. Ma ei kahetse seda teed, mida olen käinud. Põhiline on see, et õpingud ei pea mitte niivõrd sulle vastuseid kätte andma, vaid just rohkem küsimusi tekitama. Sa saad suuna edasi mõtlemiseks, saad allikad, kust uudishimu edasi rahuldada. Uudishimu rahuldamine on üks katkematu protsess.»
Täna on Merike Küti sünnipäev. Palju õnne ja rohket Jumala õnnistust!
Tiiu Pikkur

Merike Kütt
Sündinud 2. aprillil 1968 Elvas.
Õpingud: Nõo keskkool (1986, hõbemedal); UI 1992–2000, religioonipedagoogika magister 2011.
Ordineeritud 16. septembril 1999.
Läbinud kaplanite kursuse KOK-4 1999.
Kaitseväe kaplan aastatel 1999–2013, sõjaväeline auaste kapten.
Vanglate peakaplan alates 2013.
Nelja poja ema: kaksikud Jaan ja Jaak (26), Mart (23), Uku (10).

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)