Esileht » Arvamused » Arvamus »

Meistrid ja õpetajad

22.06.2005 | | Rubriik: Arvamus

Seoses koolide lõpuaktustega ja kõrghariduse reformiga on meil räägitud
haridusteemadel ilmselt rohkem kui kunagi varem. Teema hekseldamine on küllap
oluline, kuid ka väsitav. Eelkõige praegusele õppijale. Enne veel, kui jõuad
hakata mõtlema, mille juurde süda kutsub, tuleb endale selgeks teha pakutava
võimaluse tulevikuperspektiivid. Mitu aastat kulub selle hariduse omandamiseks,
mis võimalused on vastava haridusega elus hakkama saada? Kas saada meistriks või
õpetajaks? Või mõlemaks?

Seoses koolide lõpuaktustega ja kõrghariduse reformiga on meil räägitud
haridusteemadel ilmselt rohkem kui kunagi varem. Teema hekseldamine on küllap
oluline, kuid ka väsitav. Eelkõige praegusele õppijale. Enne veel, kui jõuad
hakata mõtlema, mille juurde süda kutsub, tuleb endale selgeks teha pakutava
võimaluse tulevikuperspektiivid. Mitu aastat kulub selle hariduse omandamiseks,
mis võimalused on vastava haridusega elus hakkama saada? Kas saada meistriks või
õpetajaks? Või mõlemaks?

Jah, räägitakse valikutest ja õigetest otsustest. Lõpuks, nagu me teame, teeb
aga otsuse meiega ikka Jumal ise. See kehtib üks üheselt ka selle aasta
pastoraalseminari sisseastumise juures, sest lõpuks teab ainult Tema, mis
sellest kõigest saab. Tsiteerides peapiiskop Andres Põderit, on vaja usaldust.
On küll.

Kirikuõpetajal on tähtis roll inimeste hoidmisel ja nende juhatamisel.
Pastoraalseminar on koht, kus tulevasi vaimulikke (võib-olla ka kirikujuhte)
ette valmistatakse. Seega peab olema selle kursuse ettevalmistus parem kui miski
muu. Kaua on räägitud seminari pikendamisest ühest aastast kaheni, kuid
reaalselt on selles suunas midagi ette võetud alles sellel aastal. Kummaline on
selle juures aga see, et kui peapiiskop kaheaastase kursuse välja kuulutas,
hakati järgmise aasta programmide sisu üle alles mõtlema.

Plaanimajandust võetakse tänasel päeval tähtsa ja sisulise asjana, eriti, kui
see puudutab raha. Õppurite ülalpidamiseks kulub teatavasti palju raha. Kuidas
on kirikliku erihariduse kõrgema tasandiga, kas meie väikesel kirikul on selleks
ressursse?

Ärgem unustagem seda, et koguduste liikmete arv kahaneb ja sellega ka
liikmemaksude laekumine. Mis aga veel hullem – palju kirikuõpetajaid, kes on
tööks saanud austava mandaadi, on selle kõrvale heitnud ja läinud teistele
radadele. Kas ei pane see fakt kirikuõpetajate koolitajaid mõtlema sellest,
kuidas parandada nende ettevalmistust?

Arvan siiralt, et raha ei ole mitte ainus tegur, mis motiveerib. Küllap
motiveeriks ka tugev ettevalmistus, mis lubaks kirikuõpetajaks saanutel julgena
tööle asuda, teades, kust häda korral abi saab.

Veel tekivad kõrvalseisjal küsimused, kas neil, kes said oma ordinatsiooni
enne pastoraalseminari loomist, on halvem ettevalmistus kui uue aja pastoritel?
Uurides pisut nende inimeste tausta, kes on viimasel ajal kirikutööst loobunud,
see küll nii ei paista. Teiseks: kas kaheaastase seminari läbinud inimestel on
parem ettevalmistus kirikutööks kui nendel, kes on selle läbinud ühe aastaga?
Võttes arvesse seda, et tänaseks päevaks ei ole uued, n-ö kaheaastased, saanud
tutvuda seminari poolt pakutava programmiga, lubab spekuleerida teemaga ja
arvata, et programmid ei ole tegelikult muutunud. Kui praegu on suund kahjuks
hariduse inflatsiooni suunas ja inimesed saavad oma kraadi, olgu teadusliku või
mitte, lühema ajaga, siis pastoraalseminar näitab teed teises suunas. Samal ajal
katab uute programmide sisu saladuseloor.

Ja lõpetuseks. Pastoraalseminar on ainulaadne koht, kus kõrgelt haritud
inimestele antakse tegelikult kutseharidust, mille juurde kuulub lahutamatult
praktika koguduses. Mida sel juhul arvata kuulujutust, nagu tahetaks
pastoraalseminari muuta magistrikraadiga võrdseks _ ja sel juhul, nagu ütles üks
värskelt lõpetanud teoloog, ei ole ju aegagi koguduses töötada _ õppimine võtaks
kogu aja. Viimane küsimus, mis mõte jääks sel juhul pastoraalseminarile?

Kristel Neitsov

Meie kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees. (2Kr 5:10)