Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Meile on kingitud võimalus kohtumiseks

03.08.2011 | | Rubriik: Jutlus

Mk 9:2–8
Mäletan, kuidas käisin noore vaimulikuna esimest korda jagamas kodust armulauda. Teekond viis Jõelähtme pastoraadi juurest Rebala külla, umbes kolm kilomeetrit, sõitsin jalgrattaga. Mees, kelle juurde läksin, käis seda teed tavaliselt jalgsi, veel 90aastasenagi. Nüüd ta enam kirikusse ei saanud,  seepärast läksingi, ise südamest rõõmustades, et saan viimaks ometi praktiseerida midagi, millest seni olin vaid kuulnud ja raamatust lugenud. Olin täidetud hollandi keelest tõlgitud pastoraalse nõustamise õpikute tarkusest ning kavandasin mõttes kõike õpitut kuulekalt arvestavat hingehoidlikku vestlust.
Peeter – nii oli Jõelähtme pikaaegse kirikumehe nimi – ei lasknud mul raamatutarkust kuigivõrd rakendada ega eriti palju kõnelda. Ta pani mind istuma, seadis ennast mu vastu, vaatas mulle teraselt silma ja ütles umbes nii: «Õpetaja, enne kui me üldse millegagi peale hakkame, tahan ma, et sa vastaksid ühele küsimusele: kui sa annad mulle armulauda, siis mis see on?» Ma vastasin talle: «See on Kristuse ihu ja veri.»
Ent Peeter ei jätnud veel järele: «Kas see kujutab Kristuse ihu ja verd või see on Kristuse ihu ja veri?» – «See on!» vastasin. – «Ja kui ma sulle oma pattudest räägin ja sa mulle andeks annad, kas see oled siis sina või Kristus?» – «See on Kristus,» vastasin mina.
«Olgu, nüüd räägime edasi!» Peeter kõneles mulle paljudest asjadest, oma noorusest, täismeheeast, vanadusest, otsingutest ja usust. Ning sellestki hetkest, mil ta sai selguse. Mul ei olnud tarvis rakendada hollandi õpikute reflektsiooniteooriat ega muud taolist – oli vaja vaid kuulata ning kaduda, et vana mees võiks teada: teda ei kuula mitte pastoraalne nõustaja, vaid ta kõneleb Kristusega. Ja armulaud, mida talle jagatakse, ei ole mitte ainult kosutav osadus- ega sümboolne mälestussöömaaeg, vaid Kristus ise, kellega ta kohtub ja üheks saab ning kes ta seeläbi oma jumalikkuse osaliseks teeb.
Kui pühitsen armulauasakramenti, tuleb see kogemus mulle tihtipeale meelde: vana mees, kellel oli vankumatu usk Kristuse tõelisse kohalolekusse sakramentides ning kes väljendas seda usku vanadusnõtrusele vaatamata Õnnistegija ees oma kambri põrandale põlvili heites ning teda tõelise Issanda ja Jumalana austades.
Inimesed otsivad imesid. Selles osas ei erine tänapäevased Jeesuse-aegsetest. Samal ajal käivad nii paljud – ka kristlased – suurimatest imedest tihtipeale neid märkamata mööda. «Kui ma ainult oleksid elanud Jeesuse ajal või kui ma näeksin teda praegu nii nagu apostlid tookord!» õhatakse sageli, unustades nii selle, et paraku ei mõistnud teda lõpuni kõige lähemadki, kui ka selle, et meile on kingitud reaalne võimalus temaga kohtumiseks nii sakramentide ja kiriku kaudu kui ka oma vendades ja õdedes.
Issanda muutmise püha kirjalugemised kõnelevad sellest, kuidas Jumal on ilmutanud inimestele ennast ja oma kirkust. Mooses kohtab teda põlevas kibuvitsapõõsas, püha Johannes näeb teda Inimese Pojana jumalikus hiilguses, Peetruse ja Sebedeuse poegade arusaamisse jõuab kirgastamismäel vahest esimest korda aimdus sellest, kellega neil Jeesuse puhul tõeliselt tegemist on.
Me usume Jumalasse, kes on meid nii väga armastanud, et on andnud oma ainusündinud Poja meie päästmiseks. «Ja Sõna sai lihaks ja elas meie keskel, ja me nägime tema kirkust nagu Isast Ainusündinu kirkust, täis armu ja tõde,» ütleb püha Johannes. See on imede ime – Jumala armastuse suurim avaldus. Tema, keda ei suuda mahutada ei taevas ega maa, on saanud inimeseks, üheks meie hulgast, meie eest risti löödud, kannatanud ja surnud. Surnuist üles tõustes on ta saavutanud lõpliku võidu patu, surma ja kuradi üle ning neil, kes temasse usuvad ja ennast tema armu hoolde usaldavad, on osa sellest võidust. See ime saab avalikuks päevast päeva, teostub meie juures iga kord, kui saame osa tema pühast sõnast ja sakramentidest.
Nagu Inimese Poeg ütles kord tema ette põrmu langenud Johannesele: «Ära karda!», nii ütleb ta meilegi pihiisa lahtimõistvate sõnade kaudu iga kord, kui tunnistame pihil tõelise kahetsusega oma patud. Nagu Jeesuse kirgastamist pealt näinud apostlid kuulsid Isa häält ütlevat: «See on mu armas Poeg, teda kuulake!», nii kõnetab ta meid alati, kui loeme või kuulame pühakirjasõna. Nagu Mooses kohtas põlevas kibuvitsapõõsas varjatud Jumalat, nii tuleb Issand meie juurde ja kingib end meile armulauasakramendi kaudu oma inimlikus ja jumalikus olemuses, peidetuna leiva ja veini välise kuju taha.
Samasuguse aukartusega, nagu need, kelle kohtumisest Jumalaga kõneleb meile pühakiri, peame meiegi astuma Issanda ette. Pidagem seda alati meeles: nii seda, et me ei ole väärt, et ta tuleks meie katuse alla, kui ka seda, et oma ületamatus armastuses on ta seda siiski teinud ning teeb jätkuvalt. See on imede ime – ärgem käigem sellest seda märkamata mööda.

Enn Auksmann
,
Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja

Augustis jutlustavad ajalehes Pärnu praostkonna vaimulikud.

Õnnis on rahvas, kelle Jumal on Issand, rahvas, kelle tema on valinud enesele pärisosaks. (Ps 33:12)