Esileht » Uudis » Uudised »

Meil peab jätkuma erksat taju Tema tahte mõistmiseks

18.09.2013 | | Rubriik: Uudised

4.–11. septembrini külastas Eestit Ameerika Evangeelse Luterliku Kiriku (ELCA) Delaware’i-Marylandi sinodi kuueliikmeline delegatsioon eesotsas piiskop Wolfgang Herz-Lane’iga. Meretaguste külaliste visiit jätkus Soomes.

Sõidul Kihelkonna sõpruskogudusse imetleti Saaremaa iidseid kirikuid. Karalas peeti armulauaga palvus. Jumalateenistusel Tallinna toomkirikus jutlustas piiskop Wolfgang Herz-Lane. Külastati Tallinna toomkooli, EELK Usuteaduse Instituuti, laagrikeskust Talu, kohtuti EELK peapiiskopi ja konsistooriumi töötajatega, tutvuti Peeteli eluga ning diakooniahaiglaga.
Piiskop Wolfgang Herz-Lane’iga ajasime juttu vahetult pärast delegatsiooni kohtumist peapiiskop Andres Põderiga EELK konsistooriumis.

Mis oli jutuks äsjasel kohtumisel?
Olulisi fakte saime teada Eesti ajaloost – aina üks alistamiste ja okupatsioonide jada. Loomulikult on see mõjutanud ka EELK ajaloo kujunemist ja kulgu. Teine, mis kõrvu jäi: statistika andmeil peab end ainult 1/3 Eesti inimesi kristlasteks ja needki pole kõik luterlased, vaid rohkem õigeusklikud. Teadsin ikka siiani, et Eesti on täiesti luterlik maa.

Kuidas on tegelik olukord kristliku maana tuntud USAs, mil moel mõjutab sekulariseerumine teie olusid?
Viimased 50–60 a on ka USAd palju muutnud ilmalikustumise suunas. Kui veel Teise maailmasõja eel ja järel loeti 90% rahvastikust kristlasteks, kes usuvad Jumalasse, järgivad kristlikku käsuõpetust, käivad kirikus, siis nüüd on nende osatähtsus, kes end sellisena määratleb ja ka sisuliselt käitub, kahanenud kohati 50-le, isegi 40%le.

Kas põhjus võiks Teie arvates olla sekulaarse hariduse laialdane kasv?
Selle roll ei ole nii üksühene. Me näeme ju samas, kui paljude seas valitseb hingenälg, eesmärgi puudumine elus, pidetus, ja iga inimene, ka haritud inimene, otsib vastust küsimustele elu mõttest, Jumala olemasolust, sellest, mis saab meist pärast surma. Väga sageli ei otsita vastuseid enam kirikust, õpetajalt, pühast kirjast, vaid pöördutakse kõrvalteele: filosoofiasse, teadusse, saientoloogiasse, loodususundeisse, isegi new age’i. Millegipärast on kirik siin takerdunud.
Ma näen ka Eestis sama – kõik kogudused ei suuda jääda inimesi ühendavaiks liitudeks, vaid keskenduvad muinsuspärandile, kirikute kui hoonete säilitamisele. Muidugi, teil ongi unikaalsed ehitised, 700 ja rohkem aastat vanad, USAs heal juhul saja-aastased. Muidugi peab kogudus hoidma korras oma vara, austama organisatsiooni, kuid mitte siis, kui liikumine hääbub, sureb institutsiooni säilitamise nimel.

Millist võimalust edasi minna näete Teie?
Ühe olulise suunana näen pöördumist tagasi Constantinuse-eelse kiriku esimeste sajandite väärtuste juurde, mil evangeelium elas, mil teda veel isegi loodi. Selle essentsi toel, mida tollased karismaatilised isikud oma elu, töö ja tegudega evisid, mindi läbi tagakiusamistest, Püha Vaim valgustas sündmusi, Jeesuse teod olid elavad ning pühendunud mehed ja naised viisid nad rahvale lähemale. Tugev usk viis asja edasi ja ainult see saab viia ka tänapäeval.
Peaksime märkama, et ka Jeesuse õpetus oli omas ajas konservatiivsete hoiakutega vastuolus, aga ta võitis, sest just temas oli elu.
Teiseks, me peame usku oma elus elavaks elama. Mulle tundub, kuigi olen ise luterlane, et luterlastel on praegu kogu maailmas eriti raske aeg – ei peeta heaks tooniks usust rääkida, sest see võib olla mõne meelest pealetükkiv misjoneerimine ning võid ju kogemata kellegi teise usulisi tundeid riivata …
Sõbrad, nii me hääbumegi, kui kogu aeg kardame oma usku elusas sõnas ja teos väljendada. Koguduste elu jääb soiku, inimene käib üks tund nädalas kirikus, võib-olla annab rahagi, aga ülejäänud aja ei ela ta Kristusega ei sõna, mõtte ega teoga. Ma tean, millest räägin, sest olen selle ise läbi elanud, samuti oma töös palju näinud.

Millisena näete kiriku peaülesannet praegu?
Õpetus peab saama jälle elavaks, ühinema eluga, kirik ei tohi jääda ajaloo-kultuuri muuseumiks. Peab olema rohkem entusiasmi, kirge, usaldust, ja mitte alati pole õige eelistada konservatiivse külge klammerdumist. Kiriku kujunemisloos on olnud ennegi revolutsioonilisi hetki, võtkem või M. Luther ja reformatsioon.
Ma usun, et nüüd on need ajad jälle käes. Ma lausa tunnen, kuidas Jumal on tüdinenud meie lollustest ja vastupunnimistest, sellest, et me tema delikaatsemaid märke ja vihjeid ei näe; ta ei oota enam ja juhib praegu meid maailmas toimuvate kriiside kaudu. Pange tähele, millised muutused on toimunud maailmas ja kirikus viimase 30 aasta sees, ja uskuge Jumalat, et veel järgmise 30 aasta jooksul teeb ta veelkord kõik uueks.
Juune Holvandus

Kihelkonna õpetaja Rene Reinsoo asjade algusest:
Delaware’i-Marylandi sinodi ja Tampere piiskopkonna vahel tekkis mõte sidemetesse haarata ka Tampere piiskopkonna sõpruskogudused Eestis. Annapolise St. Martini ja Tampere Nokia koguduse sõprusest sai nõnda osa ka Kihelkonna kogudus. 1993 tulid  Annapolisest St. Martini koguduse esindajad Sally ja Darrell Dempster Kihelkonnale külla ja sellest on kasvanud tõeline sõprus. Kanname üksteist palves Jumala ette, oleme läbi aastate vastastikku külas käinud ja jumalateenistustel kaasa teeninud.
2007. aastal õnnistasid Nokia koguduse õpetaja Antti Sipola ja St. Martini koguduse peaõpetaja Gerald Miller Kihelkonna koguduse lipu. Nokia ja Annapolise koguduste toel sai 2008 Kihelkonna kogudus endale väikebussi. Oleme kogenud seda imelist ühe pere tunnet üle maade ja merede. Olen tänulik Jumalale meie kokkujuhatamise eest.

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)