Esileht » Arvamused » Arvamus »

Meil on võimalus

21.09.2011 | | Rubriik: Arvamus

Väljendan kirikuvalitsuse liikmena, aga ka Sinu vaimuliku vennana, Tiit, sügavat nördimust Sinu artikli peale, milles äratoodud informatsioon on enamjaolt kas vale või kallutatud.
Veelgi halvem on lugu sellega, et Sinu kirjutis on läbi imbunud kurjusest, kibedusest ja kohtumõistmisest. See on päris hirmutav. Vennaarmastusel ja hoolel Issanda kiriku vastu on Su ridades vähe ruumi. Minu arvates oled rikkunud ka ametivannet.
Ma ei tea, on need Sinu mõtted või väljendad mõne kirikupoliitilise huvigrupi mõtteid – Issand teab. Olen aga kurb ja mul on väga kahju, et Sa valisid sellise suhtlusplatvormi. Hinge ei saa hoida ajakirjanduse kaudu. Ja ega ma tegelikult Sulle avalikult vastata ei tahtnudki. Kuivõrd seda aga on minult mitmed lähedased inimesed palunud, siis teen seda.
Vajame uusi lahendusi
Oma artikli alguses kirjutad Usuteaduse instituudi (UI) edasiloksumisest oma fataalsel rajal ja avaldad arvamust, et sel erakorralisel kirikukogul ju midagi vaimuliku koolituse osas ei otsustatud. Aga me ei pidanudki otsustama midagi vaimulike koolituse osas, tulime kokku selleks, et teha otsustused UI tasemeõppe kohta. Need kaks on siiski eri asjad, kuigi omavahel seotud. 
Väita, et kõik läheb edasi vanaviisi – sellist väidet lihtsalt ei saa esitada, kui Sa prohvet ei ole. Muutub kooli formaat, samuti on muutunud õppekava, uuenenud on õppejõudude koosseis – kas kõik see ei anna vähimatki põhjust loota, et UI haav võib paraneda? Kas oled lugenud uut UI arengukava või põhikirja? Ma kahtlen selles.
Loomulikult ei tea minagi ega ilmselt keegi seda ette, kas UI rakenduskõrgkoolina jääb ellu või mitte. Tõsised kahtlused on ka minul. Eriti õppijate osas – kas me leiame neid, kes tahavad sellisesse kooli tulla. Ka sellise poriloopimise järel. Kuid praegusel hetkel olen pidanud UI rakenduskõrgkooliks ümbertegemist kiriku jaoks kõige vähem halvaks ja problemaatiliseks teiste veelgi halvemate ja problemaatilisemate variantide keskel.
Homne päev aga võib nõuda meilt hoopis uusi lahendusi. Seepärast on päevselge, et arutelu vaimulike hariduse ja harimise üle peab jätkuma. Olen seda kogu aeg rõhutanud. Kiriku arutelu on avalik. Ma ei pea õigeks tagakambri koosolekuid ja kokkuleppeid, kus sõidetakse üle nii kogudustest kui kirikust.
See ei olnud vene rulett
Sa kirjutad ka, et kirikukogu meenutas vene ruletti ja hääletus toimus huupi. Kui see nii oli, on mul sellest väga kahju. Loodan siiski, et kirikukogu liikmed olid oma kodutöö teinud ning enamik neist teadis, mida nad hääletasid. Kuigi möönan, et haridustemaatika on keeruline ning küllap tundsid seda ka kirikukogu liikmed laialisaadetud materjalidega tööd tehes.
Olen jätkuvalt seisukohal, et kui keegi üldse ruletti keerutas ja hääletustulemust ähmastas, siis täitis seda ülesannet viimasel hetkel esitatud täiesti toores ja vastutustundetu eelnõu UI kui terviku likvideerimisest ning mingisuguse fantastilise õppeasutuse loomisest. See ei ole Püha Vaimu käekiri.
Ka see oli lubamatu, et eelnõu esitajad mängisid kirikukoguga – ma ei tea, kas tahtlikult või teadmata, väitega, et asemeleloodav «uus kool» on odavam praegusest UIst. Olen kiriku hariduse alal töötanud ligi 15 aastat ning jutud õhust ja armastusest elavast õppeasutusest mind lihtsalt ei veena. Võiski olla neid saadikuid, kes andsid hääle teie eelnõu poolt seda majandushäma usaldades. Aga pidada 21 kirikukogu saadikut, kes ei toetanud teie eelnõu, arrogantseteks, sellist hinnangut pole need kirikukogu liikmed küll millegagi ära teeninud.
Lõhestamisest ei võida keegi
Siia lisandub veel kirikukogu parteistumise lastehaigus, kus täiesti julmalt sõidetakse üle koguduste huvidest ning realiseeritakse oma sõpruskonna ideoloogiat. Kirik ei ole lasteaed, tema tulevik ei ole erakondlike mängude koht.
Edasi küsiksin, kust tuleb see arvamus, et EELK ja tema juhtkond ei hooli kogudustest. Olen vist juba kuus aastat olnud assessor ning kui palju koguduste rõõme ja muresid on meie laualt ja südamest selle ajaga läbi käinud. See ei saagi olla teisiti.
Muidugi võime kultiveerida igasuguseid kunstlikke vastuolusid nagu kirikuvalitsus versus kogudused, linn ja maa, linna- ja maavaimulikud. Kuid kes sellest lõhestamisest võidab?
Selleski väljendub üks kirikuvalitsuse ja koguduste sidemetest, et kirikuvalitsusena oleme seisnud UI ja vaimulike ettevalmistamise eest. See ei ole meie mingi oma leiutis, et vaimulikke tuleb koolitada ning anda selleks neile ka kõrgem teoloogiline haridus. Nõnda on otsustanud kirikukogul koguduste esindajad. See ülesanne tuleneb EELK seadustikust. Just selle täitmatajätmine oleks kogudustega mittearvestamine.
Vennad, see on liig
Sa kirjutad ka, et te polnud hangude-vikatitega võimupöörajad, kuid tegelikult kukkus see ometi nõnda välja. Isegi surmamõistetule (ka pastoraal­seminar, muusika- ja täiendusõppe osakonnad) ei antud ainsatki viimase sõna võimalust. Enamgi veel, augu oma hauaks pidime eelnõu kohaselt kaevama ise, ka mulla peale ajama ise ning kogu töö täiuslikkust pidi kontrollima konsistooriumiülene komisjon. Vennad, see on liig. Selliste meetodite ja kirikuhävitamise vastu astun ma ühemõtteliselt välja.
Sa kirjutad veel UI majandusest, tema hellitamisest. Kui Sa näeksid selle maja palganumbreid, siis Sa ilmselt niimoodi ei kirjutaks. Palgad ei ole avalik teema, seepärast ei saa ma rääkida numbritest. Olen aga üsna kindel, et meie majas on inimesi, kelle sissetulekud jäävad päris tõsiselt maha nii mõnegi maaõpetaja sissetulekutest.
Kui kirikuvalitsust milleski süüdistada, siis ehk ainult selles, et me ei ole suutnud piisavalt rahastada oma kiriku õppeasutust. UI on olnud viimastel aastatel selgesti alarahastatud.
Ühes asjas olen aga täiesti järeleandmatu – vaimulik peab olema haritud ja tööks ette valmistatud. Loomulikult ei tähenda see ainult akadeemilist haridust, see on ainult üks komponent vaimuliku kujunemise protsessis.
Meeleparandusest võiks olla kasu
Tunnistan avalikult ja ausalt, et meie viimaste aastate teoloogia põhikoolitus UIs on olnud akadeemia poole kaldu. Ja see viga tuleb parandada. Õieti see ongi juba loodava rakenduskõrgkooli alusdokumentidega parandatud. Meil on võimalus uut UId palju praktilisema ja kiriklikumana üles ehitada. Siiani on seda rolli peamiselt täitnud pastoraalseminar.
Ja lõpuks. Loomulikult ei pea ma kristlasena vimma ega viha Sinu vastu, Tiit. Püüan hoiduda hingelisest kibedusest Sinu ja Su võimalike mõttekaaslaste vastu. Kuid saa aru – minagi olen vaid lihast ja luust inimene nagu ka teised UI töötajad. Kust tuleb see töötahe ja motivatsioon, kui ma ei leidnud Sinu kirjutisest ühtegi tunnustavat sõna. Kas tõesti siis 65 aastat UI tegevust ning tema õppejõud ja enamik praegustest EELK vaimulikest, kes on selle kooli lõpetanud, on kündnud tühja? Mõtle sellele.
Konflikt on ehk tõesti väärtuspõhine, nagu Sa kirjutad. Kuid Sinu vennana ja assessorina ei loobu ma kunagi tõe, halastuse ega meie kiriku vaimulikkonna eest seismisest. Psühholoogid ilmselt soovitaksid väärtuskonflikti transformeerimist vajaduskonfliktiks. Sellest võiks olla kasu. Kirikus aga nimetatakse sama liikumist sõnadega kahetsus, andestus ja meeleparandus. Nii mulle esiti kui Sulle, Tiit, ja meile kõigile.
Ove Sander,
assessor

Samal teemal: Särav nööp ja vilu kuub. Tiit Kuusemaa. Eesti Kirik, 14. september.

Meie kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees. (2Kr 5:10)