Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Meil on teineteiselt õppida

02.01.2014 | | Rubriik: Persoon kaasajast

Erkner on Ida-Saksamaal Berliini lähistel asuv 12 000 elanikuga väikelinn. Sealne kogudus sõbrustab Vigala kogudusega Eestist. Eesti ja Ida-Saksamaa kiriku olukorra vahele on sageli tõmmatud paralleele.

Seepärast võib olla huvitav teada, millises seisukorras on Ida-Saksamaa kirikud ning mis teeb neile rõõmu ja muret. Palusin intervjuu Erkneri koguduse õpetajalt, eelmise aasta oktoobris oma 60. sünnipäeva tähistanud Cordula Heilmannilt.

Saksamaa on Euroopa Liidus palju tähelepanu pälvinud kui majanduslikult edukas riik. Kuidas see edukus väljendub tavaliste sakslaste elus?
Me võime elada turvaliselt ega pea tundma hirmu tuleviku ees. Saame olla kindlad, et meie tervise eest kantakse hoolt. Elame riigis, kus on sõnavabadus ja õigus oma arvamust avaldada. Vanematele inimestele makstakse pensioni, millega saab ära elada.

Kas sakslane on õnnelik?
2014. a loosung ütleb: «Minu õnn on, et ma olen Jumalale ligi» (Ps 73:28).

Kui ligi on idasakslased Jumalale? Statistiliselt on Eesti ja Ida-Saksamaa kirikud sarnases olukorras ja see olukord on kehv. Kui suur osa elanikkonnast kuulub kirikusse? Kui palju ristitakse, konfirmeeritakse, laulatatakse ja maetakse?
Oleme vähemuses olev kirik ja umbes 12% Erkneri elanikkonnast kuulub kirikusse. See on nii koguduse liikmete kui ka kõigi ametitalituste protsent ühiskonnas.

Milline oli kiriku seis SDV ajal? Milliseid piiranguid tööle seati?
Kõik, mis polnud lubatud, oli keelatud. Aga me saime siiski olla vabalt kristlased. Teadsime, et riik on meie vastas, ja pidime ennast kogu aeg positsioneerima. Riiki huvitas ka kiriku arvamus teatud küsimustes. Leerikool oli lubatud kiriku ruumes, samuti võis kirik oma ruumides anda lastele ristiusu õpetust. Aga selles osalemine võis tulevikus inimese karjääri negatiivses suunas mõjutada.

Kas jõuluteenistused olid vabad?
Jah olid ja ilmselt oli keegi ka Stasist (sks Ministerium für Staatssicherheit – riikliku julgeoleku ministeerium – toim.) kohal, aga see ei puudutanud inimesi. Kui pastor oli poliitiliselt riigi suhtes negatiivselt meelestatud, siis riik võis tekitada kogudusele veidi probleeme. Näiteks pidi kogudus ootama teistest kauem sütt talviseks kütteks.

Mis on praegu Berliin-Brandenburgi kiriku suurimad probleemid?
Suurim probleem on selles, et oleme väike kristlik kogukond, aga meil on mitmekülgsed ülesanded. Need on ühtlasi meie võimalused: lasteaiad, diakoonia. Teisalt pole meil aga piisavalt kaastöölisi, kes oleks kristlikus usus üles kasvanud. Meil on suured võimalused, aga ei jätku inimesi, kes neid suudaks rakendada. Ühiskonnas on kõik lubatud ja see on samuti probleemiks. Näiteks noorte puhul on kõigil ükskõik, kas nad võtavad osa ilmalikest noorte suvepäevadest või leerikoolist. See on traditsiooni katkemine.

Milliste teoloogiliste küsimustega tegeleb Berliin-Brandenburgi kirik enim? Millised on teoloogilised vaidluspunktid ja kuidas need on lahenenud?
Meie jaoks on oluline küsimus kirikusse kuulumise kohta. Kas kiriklikult aktiivne inimene on ka ristimata koguduseliige? Inimesed on sageli traditsiooni katkemise pärast ristimata ja peavad esmalt õppima usku tundma. Kui palju peab inimene teadma usust selleks, et saada ristitud? On palju usukursusi, kus inimesed huvituvad teemast. Aga alati on küsimus, millal tuleb inimene ristida.
On programmid täiskasvanute ristimiseks ettevalmistamiseks. Erkneris võtab igal aastal sellistest kursustest osa 3–4 inimest ja need ka tavaliselt ristitakse. Aga on inimesi, kes näiteks laulavad kirikukooris ja osalevad ka koguduse muus tegevuses, aga on ristimata.

Kuidas kirik majanduslikult toime tuleb? Millised on kiriku suurimad tulud ja kulud?
Kirikumaks on suurim tuluallikas, see on Ida-Saksamaal 9% tulumaksust. Näiteks kui inimene maksab tulumaksu 100 eurot, siis maksab ta sellele lisaks 9 eurot kirikumaksu. Maksuamet kogub koos tulumaksuga ka kirikumaksu ja selle teenuse eest maksab kirik riigile. Samuti toetavad Ida-Saksamaa kirikuid majanduslikult Lääne-Saksamaa kirikud. Lisaraha saab ka teatud projektide kaudu riigilt, näiteks usuõpetuse õpetamiseks koolis või kirikute remondiks (aga omaosalus peab kirikuremondi puhul suur olema).
Kuludest on suurimad personalikulud, milleks läheb 52% laekuvast rahast. On kogudusi, kellel on maa ja kinnisvara, mida saab välja rentida, nendel läheb majanduslikult hästi. Enamikul kogudustel pole selliseid sissetulekuid ja nad peavad üksnes kirikumaksust ja annetustest ära elama. Sellel on oma pluss: raha maksmisel tuleb kõigile aru anda, kuhu ja mis eesmärgil see kulub, ja siis tuleb ette mõelda, kas kulutus on põhjendatud või mitte.
Berliin-Brandenburgi kiriku jaoks on tõsine probleem kinnisvara haldamine, sest igal kogudusel on oma pühakoda ja vahel on koguduses vaid 30 liiget, kes ei suuda seda ülal pidada. Sellistes olukordades luuakse vahel kirikuhoone haldamise kohalikke sihtasutusi, et kirik jääks piirkonda alles. See tähendab aga kiriku kasutamist ka mitmesuguste kultuuriürituste läbiviimiseks.

Palun rääkige religiooniõpetuse korraldusest koolides.
Õpilased võivad valida Ida-Saksamaal religiooniõpetuse ja eetikaõpetuse vahel. Kohalikust koolist ja kohalikest oludest sõltub see, kumb aine on populaarne. Statistika näitab, et 2/3 õpilastest õpib Berliin-Brandenburgi kiriku piirkonnas eetikat ja 1/3 usuõpetust. Baden-Württembergi kiriku territooriumil õpib seevastu eetikat vaid 7% õpilastest ja ülejäänud osalevad religiooniõpetuse tunnis.

Otsisite ise Eestist sõpruskogudust. Miks? Mida on andnud koostöö sõpruskogudusega teie kogudusele ja mida sõpruskogudusele Eestis?
Kirikunõukogu soovis Saksamaa taasühinemise järel ühes oma Hollandi sõpruskogudusega leida Ida-Euroopast sõpruskogudust, sest selge oli, et meil läheb majanduslikult paremini kui neil kogudustel, mis asuvad meist veel rohkem ida pool. See pidi olema kogudus, kellel on sarnane sotsialistliku riigi ajalooline taust ning kes nagu meiegi otsib uut tulevikku oma kogudusele.
Nii võib sõpruskogudusega diskuteerida selle üle, kuidas uuenenud olukorras leida tuleviku teid. Kas näiteks truud kristlased saavad rõõmu tunda nende üle, kes olid kirikust eemal ja «punased», aga nüüd soovivad kirikuga liituda? Olen tundnud, et sarnased küsimused nagu Ida-Saksamaal, olid kunagi ka Eestis esil.
Tegime laste ja noortega laagreid ja vastastikuseid kohtumisi, kus vahetasime mõtteid oluliste teemade üle.
Minu jaoks oli Eesti-külaskäikude juures oluline märgata, kuidas teil püütakse laste ja noortega tööd teha ja kontakti saada. Huvitav oli ka see, kuidas Eesti kirik ja sõpruskogudus ise püüdis oma kirjandust välja anda. Saksamaal tuli kogu kirjandus läänest kingina ja ei vastanud täpselt Ida-Saksamaa vajadustele, sest kultuurikontekst oli teine.
Kaido Soom

Cordula Heilmann
Sündinud 1.11.1953
Õppinud Greifswaldi ülikoolis teoloogiat
Ordineeritud 1981
Erkneri koguduse õpetaja alates aastast 1996
Abikaasa Friedrich, peres kolm last
Elumoto: Et õigus ja rahu annaksid teineteisele suud (Ps 85)

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)