Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Meil on sama Kristus

02.09.2015 | | Rubriik: Kirikuelu

Ingeri kiriku Keltto (vene keeles Kolbino) pühakoda.3 x Erakogu

Põlvitav Johannes. Naised risti ümber. Ristist voolavad elava vee ojad. Kristus ristil näib pigem õnnistamiseks käed sirutanud kui kannatustes piinlev. Ja ta vaatab leebelt alla nende peale. Taamal lainjas maastik, mis meenutab Ingerimaad.
See on Keltto (vene keeles Kolbino) kiriku altarivitraaž. Külas, mis asub vaid umbes 25 kilomeetrit Peterburist, on Ingeri kiriku õppekeskus, kuhu selle pastorid olid 17. augustil kogunenud pidama oma vaimulike konverentsi.
Meil, naabritel Virumaalt, oli õnn sellest kolm päeva osa võtta. Venemaale sõitsid praost Tauno Toompuu, sekretär Tiiu Kadarik ja allakirjutanu. Vladimir Batuhtin, kes ise pärineb Narva jõe teiselt kaldalt, meile selle reisi peamiselt organiseeris. Ta on aastaid koostöös Ingeri ja Soome kirikuga korraldanud kõik soomekeelsed jumalateenistused Narva koguduses, abistanud kogudust venekeelse kirjandusega, vahendanud humanitaarabi.
Kohal oli umbes viiskümmend vaimulikku eesotsas Ingeri kiriku praeguse piiskopi Aarre Kuukauppiga, kes 1968. a käis leeris Narva Aleksandri väikeses kirikus. Ta pidas ka jutluse kogunemise avajumalateenistusel. Meie sõitsime sinna, et otsida ja arendada sidemeid üle piiri.

Midagi tuttavat
Jäi mulje, et kõik kokkutulnud vaimulikud on harjunud kitsaste olude ja töötingimustega, kuid samas rõõmsad ja toredasti oma asjas kindlad. Kindlasti olid kõik tugeva palvevaimuga – see lehvis ja liigutas kogu konverentsi ajal meie kohal. Iga natukese aja tagant kõlas üleskutse: «Pomolimsja!», ja kõik tõusid palveks.
Toodi ülevaateid oma koguduste elust, arutati probleemide üle. Suure ja vägeva Vene õigeusu kiriku sees ja kõrval elada pole vist lihtne. Ja vahemaad on suured. Kohal oli pastoreid Siberist, Udmurtiast, Mordvast, Marimaalt …
Ühe Mordva pastoriga võrdlesin eesti ja mordva keele sõnu ning avastasime palju sarnast! Töökeeleks oli mõistagi vene keel, vestlustel sai hakkama ka soome keelega. Mul hakkas igatahes vene keel lõpuks üles sulama ja jutt jooksma, kui saabus juba aeg ära sõita.
Igatahes oli mul endal võrratu elamus palvetada terve konverentsi koosseisu ees meie mõlema kiriku eest, meie töötegijate eest ja seda puhtas eesti keeles. Vestlustest nende vaimulikega nii vaheaegadel kui ka õhtul saunas tuli küll nii mõndagi tuttavat ette. Võib-olla nende väheke karuse oleku taga, mis oludest suurt numbrit ei tee, asuv pühendunud hoiak ja soe süda …

Uksed valla
Inspireeriva loengusarja koguduse kasvamisest pidas külalisena Stockholmi Santa Klara kiriku endine pastor Carl-Erik Sahlberg.
Ta rääkis oma kogemustest Santa Klaras. Ühel aasta alguse jumalateenistusel leidis ta, et kirikus istub kolm inimest! Tuleb tuttav ette?
Edasi toimetasid nad järgmiselt: avasid kiriku uksed (sest keset suurlinna on tänavad ju inimesi täis) ja hakkasid kirikus tasuta kohvi jagama. Sahlberg ise oli alati kohal.
Tasapisi hakkas kirikus inimesi käima. Kuid pastor ise läks koos kaaslasega, kohvitermos käes, ka välja.
Prostituutide tänavatele. Joodikute ja narkomaanide juurde (teate ju küll, milliseks kipuvad muutuma suurlinnade kesklinnad), pakkudes neile tasuta kohvi ja saiakesi. Ja rääkides neile Kristusest.
Aegamisi kogudus kasvas ning nii mõnigi prostituut jättis oma ameti ja nii mõnigi narkomaan suutis puhtana elama hakata. Samuti vähenes oluliselt seal piirkonnas kuritegevus.
Nüüd on Santa Klara üks suuremaid ja rikkamaid kogudusi Rootsis ning endiselt ümbruskonda põrgust puhastamas. Kõik sai alguse sellest, et ühel päeval otsustasid nad oma uksed tänavatele valla teha ja minna otsima kadunuid.

Luterlik Peterburi
Tegime tiiru ka Peterburis, külastades linna paari luterlikku kirikut. Nagu suurlinn ikka, on ka Peterburi kontrastide linn. Kuid uhke ja avar linn. Mõistsin, miks piiterlased oma linna üle uhkust tunnevad.
Üks tilluke tiir selles linnas ei tähenda küll veel midagi, kuid Venemaa on Venemaa. Tagasi piirile sõites tuli meil viis korda oma passe näidata (lugesin üle). Pole enam sellise asjaga harjunud.
Saime hulgaliselt küllakutseid siit kuni Siberini ning suurepärase elamuse. Meil on erinevusi, meil on sarnasusi, kuid peamine – meil on sama Kristus.
Peterburi Püha Anna luterlik kirik, kunagi olnud kaunis klassitsistlik pühakoda, on seestpoolt põlenud. Nõukogude ajal oli kirikus kino Spartak, siis aga ajad muutusid ja kirikut hakati taas kirikuks kujundama.
Hoonet tahtsid samas endale ka maffiamehed, aga kui nad tühjade pihkudega jäid, panid kirikule tule otsa. Aga elu käib ja peetakse jumalateenistusi.
Kogutakse raha kiriku taastamiseks. Kirikusaali altarimaali asemel ripub suur valge kangas helesinise tuviga, Püha Vaimu ja lootuse sümboliga.
Meelis-Lauri Erikson,
Viru praostkonna abipraost

Keltto kiriku altarivitraaž.

Ingeri kiriku pastorid on kogunenud kiriku õppekeskusesse vaimulike konverentsile.

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)