Esileht » Arvamused » Juhtkiri »

Meil on rääkida lugu

12.06.2019 | | Rubriik: Juhtkiri

Möödunud pühapäeval tähistas kristlik maailm nelipüha. See on Püha Vaimu väljavalamise püha, see on kiriku ja ristikoguduse algus selles maailmas. Kuid see maailm, milles ristikogudusel tuleb elada ja tegutseda, ei ole alati pilvitu. 14. juunil heisatakse üle kogu Eestimaa sinimustvalged lipud, kuid sellel korral jäetakse need poolde masti või lisatakse leinalindid. Saabuval reedel mälestame 78 aastat tagasi toimunud juuniküüditamist.
Küüditamine oli mõeldud Nõukogude okupatsioonivõimude poolt eesti, läti ja leedu rahva vaimu murdmiseks. Juuniküüditamine oli esimene mitmest planeeritud küüditamisest, kuigi inimesi hakkas kodumaalt kaduma kohe pärast võõrvõimu Eestisse jõudmist. Sõja saabumine Eestisse segas mõneks ajaks järgnevate sarnaste plaanide elluviimist. Paraku ei lõpetanud ka Nõukogude okupatsioonivõimu vahetumine Saksa oma vastu meie rahva kannatusi, sest ka Saksa võimudel olid omad nimekirjad ja eesmärgid.
Juuniküüditamise ohvrite suuruse osas on erinevaid andmeid, kuid hinnanguliselt viidi oma kodust tol aastal ära ligemale 10 000 kaasmaalast. Tuleb vaid tänulik olla, et Balti riikidest täitis Eesti ette antud plaani kõige tagasihoidlikumalt. Kuid seegi teadmine ei korva kuidagi meie rahva kaotust.
Repressioonide alla sattusid just need, keda nõukogude võim pidas endale kõige ohtlikumaks ning kellest oli karta, et nad ei vaiki. Nii võib öelda, et sageli olid küüditamise ohvrid meie rahva see osa, kelle arvamus luges. Tegelikkus on aga veel kurvem, sest suure osa küüditatutest moodustasid alaealised ja vanurid ning jääb selgusetuks, miks okupatsioonivõim neid nii hirmsasti kartis.
Küüditamine tõi endaga kaasa elaniketa talud ning tuledeta aknad. Vähe oli neid, kelle perekonda või suguvõsa küüditamine ei puudutanud. Ning eks oligi see nõukogude võimude poolt nõnda mõeldud, et igaühele jõuaks kohale, mis reeglid ja seadused nüüd kehtivad ning kes on sellel maal päriselt peremees. Nii olid ohvriteks ühtviisi need, kes ära viidi, kui ka need, kes alles jäid.
Ettevalmistused meie rahva vaimu murdmiseks küüditamisega algasid juba varakult. Selleaegsed inimesed tunnistavad, et midagi kahtlustada ei osanud. Sellist aktsiooni ei olnud keegi kogenud ning isegi mõte sellises mastaabis kuriteost oli mõeldamatu. Aga nimekirjad olid juba olemas ning vaguneid koguti jaamadesse. Okupatsioonide ja vabaduse muuseumi materjalide andmetel toimus juuniküüditamine stsenaariumi ja kogemuse järgi, mis Venemaal oli välja töötatud sellisteks puhkudeks juba 1920. aastatel.
Ei teagi, kas küüditamise juures oli kõige suurem hoop see, et paljud inimesed viidi ära, või see, et teo toimepanijad tõusid meie endi keskelt. Tõde on seegi, et pärast koledusi tuli nende inimeste keskel ja nendega koos ka edasi elada.
Sattusin aastaid tagasi suurde kimbatusse, kui ühe lahkunu omaksed tulid kiriku kantseleisse sooviga matta oma lähedane. Alles matuse ajal jõudis minuni teadmine, et lahkunu oli üks nendest, kes oli seotud küüditamisega. Mis rolli ta selles kandis, seda ei tea ma tänaseni. Kuid nägin selgelt, et meie rahva südamehaavad ei ole aastakümnete jooksul paranenud.
Eelmisel aastal Leedut külastades tõdes paavst Franciscus, et varasemad põlvkonnad kannavad ikka veel okupatsiooni perioodi arme, küüditatute hirme ja ebakindlust nende suhtes, kes ei ole kunagi tagasi tulnud, ja häbi nende pärast, kes olid informaatorid ja reeturid. Nendele traagilistele sündmustele tagasi vaadates tekib küsimus, kuhu tuleks tõmmata andestamise piir ning kas seda saab alati teha. Kas me rahvana peaksime toimunu unustama ja süüdlastele andestama? Või ei ole meil selleks voli? Mida ütleksid need, kes tagasi ei tulnud, kui meie tahaksime öelda „unustame selle“? Kas õige oleks andestada, aga mitte unustada? Või peame tunnistama, et nii suure tragöödia puhul jääb meie jõust väheseks ning ainuõige oleks siin usaldada kõik Jumala kätte? Olgu tema ise õiguse- ja kohtumõistja.
Lennart Meri on tõdenud, et demokraatia ja õigusriigi põhimõtete hülgamine tabab kõige rängemalt väikerahvaid. Kuid kui täna midagi saame teha, siis tuletame maailmale meelde, et sellised asjad on võimalikud. Ja et sellised tragöödiad võivad juhtuda siinsamas. Saame meenutada palves neid, kes tagasi ei tulnud, ja palvetada nende eest, kelle elu muutus alatiseks. Meie rahval on rääkida maailmale lugu, mis peab olema hoiatuseks.
Lust.Valdo

 

 

 
 
Valdo Lust,
politsei- ja piirivalveameti peakaplan

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda. (1Jh 4:21)