Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Meil on alati lootust

10.06.2009 | | Rubriik: Jutlus

Oli üks rikas inimene ja tal oli kombeks rõivastuda purpurisse ja peenlinasesse, pidutsedes päevast päeva rõõmsasti. Aga üks vaene, Laatsarus nimi, oli maas tema värava ees, täis paiseid, ja püüdis oma kõhtu täita leivaraasukestega, mis rikka laualt kukkusid. Kuid koeradki tulid ja lakkusid tema paiseid. Siis sündis, et vaene suri, ja inglid kandsid ta Aabrahami sülle. Aga ka rikas suri ja maeti maha. Ja põrgus piineldes tõstis ta oma silmad üles ja nägi Aabrahami kaugelt ja Laatsarust tema süles. Ja ta hüüdis: «Isa Aabraham, halasta minu peale ja saada Laatsarus, et ta kastaks oma sõrmeotsa vette ja jahutaks mu keelt, sest ma tunnen suurt valu selles leegis!» Aga Aabraham ütles: «Laps, tuleta meelde, et sa oled oma hea põlve elus kätte saanud, ja nõndasamuti Laatsarus halva. Nüüd lohutatakse teda siin, sina aga tunned valu. Ja pealegi on meie ja teie vahele seatud suur kuristik, et need, kes tahavad siit teie juurde minna, ei saa, ega tulda ka sealt meie juurde.» Aga tema ütles: «Ma palun siis sind, isa, et sa saadaksid Laatsaruse mu isakotta, sest mul on viis venda, et ta hoiataks neid, et nemadki ei satuks siia piinapaika!» Kuid Aabraham ütles: «Neil on Mooses ja Prohvetid, kuulaku nad neid!» Ent tema ütles: «Ei sugugi, isa Aabraham, vaid kui keegi surnuist nende juurde läheks, siis nad parandaksid meelt!» Aabraham aga ütles talle: «Kui nad ei kuula Moosest ja Prohveteid, ei neid veena siis ka see, kui keegi surnuist üles tõuseks!»
Lk 16:19–31

Kui lihtne on meil tegelikult uskuda kõigeväelisse igavesse elavasse Jumalasse. Ning uskuda, et Ta on elu andja, igavese elu andja. Sest meie käes on terve Piibel, nii Vana kui ka Uus Testament kõikide seaduste, prohveteeringute, Jumala tõotuste, evangeeliumide, apostlite kirjadega.
Kui Jeesus seda tähendamissõna jutustas, siis ei olnud veel Uut Testamenti. Olid vaid Vana Testamendi teosed. Ei olnud selleks ajaks veel keegi surnuist üles tõusnud ega ennast elavana ilmutanud. Kuid meie saame lugeda evangeeliumi selle kohta, et Jeesus Kristus on surnuist üles tõusnud ja et Tema jüngrid on Temaga kohtunud. Nad on Teda silmaga näinud, teda käega katsunud ja on isegi koos Temaga einestanud (Lk 24:42–43).
Meil ilmselt pole ülestõusnud Jeesusega sellist füüsilist kohtumist olnud. Kuid me pole paljusid asju ilmas kogenud, millest raamatud kirjutavad, ja ometi me usume. Miks siis mitte uskuda Jumala raamatut Piiblit ning kuulutust Jeesuse ülestõusmisest?
Jeesuse tähendamissõna võib võtta karmi hoiatusena, aga ka rõõmsa, lohutava ja rohkesti lootust andva evangeeliumina.
Esmalt ma ei arva, et me ei tohi siinse võrdumi põhjal maises elus midagi rõõmsat ega toredat kogeda. Vahel annab Jumal meile võimalusi ka teatud naudinguteks ja me võtame sellised võimalused tänuga vastu. Ma mõtlen tervislikke naudinguid, mis meid ihuliselt ja hingeliselt kosutavad. Kuid kindlasti peame olema ka valmis Jumala kingitud ande jagama oma kaasinimestega.
Jeesuse tähendamissõna tuletab meile meelde ka surmajärgset elu. Me ei ole inimestena ühtigi nii vägevad, et kohe kõike näeme, mis olemas on. Tühiste ja väetitena ei ole me võimelised teispoolsusesse nägema.
Rikas mees oma kõrkuses arvas ennast vägevamaks, kui ta oli. Ta arvas, et tema on kõike näinud, et ta elab ainult ühe korra oma elu, ja võttis sellelt ühelt elult, mis võtta andis. Kuid kui see särav elu lõpule jõudis, sai ta veel midagi näha.
Tähendamissõna avab meile pildi taevasse ja põrgusse. Kuid selline taevas ja põrgu võivad osaks saada meile juba siin maa peal. Kui sa oled valmis oma rõõme, naudinguid, hüvesid ja rikkusi jagama, kui sa armastad ligimest ja püüad teda rõõmsaks teha, siis on rõõmu sinus ja su ümber ning see on paradiis sinu hinges. Kui sa kõike head ainult endale varud ning naudingute, sära ja jõukuse kogumisest elu eesmärgi teed, tahtes ise kõikidest eespool olla, muud elus tähele panemata, siis viibib su hing põrguhämaruses.
Maises elus ei saa me tõmmata selget piiri taevaliku ja põrguliku vahele. Siin on kannatused segatud rõõmudega, armastus kavalusega, headus ülekohtuga. Surmajärgses elus on tähendamissõna järgi õndsus ja piinad eraldatud suure kuristikuga. Rikas mees tegeles maises elus hüvede kogumisega endale ega raatsinud midagi ära anda. Tema rikkusest küll pudenes palukesi Laatsarusele, aga ta ei kummardunud vaesele midagi kinkima. Eks siis Jumalagi armust saa osa see, kes on ise olnud armuline. Kes on aga jäänud kitsiks, peab taluma viimaks Jumalast hüljatust.
Jeesuse tähendamissõna on meile trööstiv evangeelium. Kui meie oma elus Laatsaruse kombel harvemini või sagedamini mingi ülekohtu all kannatame, siis on meil ikkagi lootus, et Issand ei unusta meid. Me loeme seda evangeeliumi eestlaste suurel leinapäeval. Me mõtleme ajaloolistele sündmustele, mis eestlasi ja teisigi rahvaid neljakümnendatel aastatel rõhusid. Sellisest ülekohtust loeme ajalooõpikutest üsna palju, kuuleme igapäevastest uudistest ning mitmetel puhkudel puudutab ülekohtu teema meidki.
Ent me loeme ja kuuleme evangeeliumi, mis ütleb, et kui meie päevad siin kaduvas ilmas kord lõpevad, siis kannab Issand meid õndsate juurde, Aabrahami ja teiste pühade rüppe, kus meile üksnes rõõm, rahu ja igavene elu osaks saavad. Meil on see evangeelium olemas ja see trööstib meid.
Aamen.

Arvo Lasting,
Helme koguduse õpetaja

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)