Slava Ukraine
Esileht » Arvamused » Kolumn »

Meil ei ole aega!

22.06.2022 | | Rubriik: Kolumn

Merille Hommik.

Jaanipäevaeelne aeg on eriline – pikad ja päikselised päevad, pikad õhtud ja valged ööd. Koolides on lõpuaktused ning sotsiaalmeedia kihab rõõmsatest koolilõpetajatest ja uhketest vanematest. Ent paljude perede jaoks pole see nii, sest lõpuaktuse piltidelt on puudu lapsi, kes seal peaks olema, ja saamata on lõputunnistused, mille nimel on aastaid tööd tehtud ja vaeva nähtud. Neid ei ole seal seepärast, et nad ei jaksa. Ei jaksa, sest on haigestunud depressiooni või sattunud muude vaimse tervise hädade raudraskesse haardesse. Nad on eraldunud ja elust kõrvale tõmbunud. 

Statistika räägib karmis keeles – Lasteabi liinile pöördumiste arv kasvab iga aastaga ning aasta tagasi ületas see esmakordselt tuhande pöördumise piiri kuus. Mullu sattus 915 kooliealist last enesevigastuste tõttu haiglasse. Laste enesetapukatsed on võtnud pandeemilised mõõtmed ja enim enesetapukatseid kogu elanikkonnast teevad just noored vanuses 15–19. Aastate jooksul on Eesti noorte seas suitsiidimõtete levimus suurenenud: 13–15aastastest tüdrukutest 26% ja poistest 13% on mõelnud tõsiselt enesetapule. Kui 2016–2018 ei kaotanud ükski 10–14aastane elu suitsiidi tõttu, siis möödud aastal võttis endalt elu üheksa last. 

Vaimse tervise spetsialistid on aastaid hoiatanud, et laste vaimne tervis peaks olema meie ühiskonna prioriteet, kuid paraku on prioriteedid olnud mujal. Rohkem kui aasta tagasi ütles Lastekaitse Liidu lapseõiguse programmi koordinaator Helika Saar, et laste vaimne tervis on kollapsis. Lõikumiste arv, depressiooni suurenemine, ärevus- ja käitumishäired – need kõik on tõusuteel. Laste vaimse tervise teemadega tegelemist ei saa homsesse lükata. 

Tänased väärtushinnangud ühes edukultusega ning meid ümbritsev, esmalt koroonapandeemia aastad, seejärel sõja puhkemine Ukrainas, energiahindade tõusust ja inflatsioonist mõjutatud perede toimetulek on veelgi soodustanud ärevuse, ängistuse ja ebakindluse süvenemist nii täiskasvanute kui ka neist mõjutatud laste seas. Meil on kasvanud üles põlvkond lapsi, kelle üks vanem on olnud pidevalt eemal, teenides perele elatist võõrsil, viibides pere juures episoodiliselt. Nagu külaline iseenda kodus. Laps ja noor olla on praegu raske. Ilma meie, täiskasvanute toetuseta veelgi raskem. 

Lastekaitse Liidu ja lasteombudsmani varasemad uuringud (vastavalt 2015 ja 2018) on näidanud ühe suure murekohana, et paljudel lastel pole oma muredest kellegagi rääkida. Igal kaheksandal lapsel polnud kedagi, kelle poole pöörduda, venekeelsete laste puhul oli see lausa 19 protsenti. Noorte üksildustunne on pandeemia ajal suurenenud. Eestis tunneb iga kümnes murdeealine end koolis sageli üksildasena. Võib oletada, et statistika näitab tervikpildist ainult ühte osa – me ei tea väga täpselt, kui palju on neid lapsi, kes on tegelikult kitsikuses, ent ei oska või ei taha abi otsida. Ja alati ei aita ka teadlikkus abi võimalikkusest, sest see abi võib osutuda kättesaamatuks või ebapiisavaks. 

Meil on probleeme psühhiaatrilise teenuse kättesaadavusega, meil on regionaalne ebavõrdsus, meil pole piisavalt lastepsühhiaatreid ning suur puudus on koolipsühholoogidest, kaplanitest. Kui küsimus on katkises hinges, lõhutud argipäevas ja lootusetuna näivates olukordades, ei ole meil aega spetsialistide abi mitu kuud oodata. Meil on vaja tugispetsialiste. 

Esmane, millest saame selles olukorras täiskasvanuna ja vanemana alustada, on iseenda teadlikkuse kasvatamine probleemide laiamõõtmelisusest ja sügavusest. Oma tütre suitsiidile kaotanud Karmen Koppeli kogemused ja tähelepanekud, mida ta jagas hiljuti Eesti Ekspressi (nr 22, 1. juuni 2022) veergudel, on omal moel kohustuslik kirjandus igale lapsevanemale. Peame oskama tähele panna märke, mis viitavad probleemidele, ning oskama abi otsida – ka kogukonnast ning teistelt samas olukorras olevatelt vanematelt. 

Hea sõber, kes on lapse vaimse tervise probleemidega vahetult kokku puutunud, tõdes, et ükskõik kui raske ja ruineeriv lapsele ja tervikuna kogu perele ka olukord pole, tuleb julgeda rääkida ja jagada. Tõsi, väiksemates kohtades võib kogukondliku abi otsimine osutuda keerulisemaks stigmatiseerumise ohu tõttu. Kuidas seda vältida, on küsimus kogu ühiskonnale, meile kõigile. Enamik lapsi käib regulaarselt hambaarstil või arstlikus kontrollis kaalumisel-mõõtmisel. Kas ei peaks ka laste vaimse tervisega tegelemine olema samasugune normaalsus? Osa vaimse tervise hügieenist. 

Täiskasvanutena kipume vahel arvama, et õppimine on laste ja noorte jaoks. Samas tundub, et vaimse tervise küsimustes peame täiskasvanutena ennast tublisti harima ja teadlikkust kasvatama. Hea lehelugeja, kas teadsid, et abi vajavast lapsest teatamine on iga täiskasvanu kohustus?

Õpilaste vaimse tervise toetamiseks saab abi peaasi.ee ja lasteabi.ee veebilehtedelt ning mitmetelt lasteabi telefonidelt (Eluliini usaldustelefon, Ohvriabi, Tallinna Psühholoogiline Kriisiabi jne).Vanemad leiavad toetust ja nõuandeid veebilehelt tarkvanem.ee. 

Milline on või peaks olema kiriku roll selles kogu ühiskonda ja Eesti tulevikku otseselt mõjutavas olukorras? Kui sageli kuuleme kiriklikes ringkondades räägitavat laste vaimsest tervisest? Puudutab see ju kogu ühiskonda, peresid ja ka kogudusi. Mida saame kiriku liikmetena teha, et sellele, kogu ühiskonda ja meie tulevikku mõjutava sõlmküsimuse lahendamisele kaasa aidata? Need on küsimused, millele teid mõtlema kutsun. 

Hea sõber kinnitas, et nende peret on olukorra sünguses aidanud teadmine, et Jumala lastena ei ole nad kunagi üksinda ning ka kõige raskematel hetkedel on nad tundnud Jumala ligiolekut. Palvest on abi, jagamisest on tröösti ja leevendust. Olulisim on aga laste probleeme mitte maha vaikida ja peita, sest need mured ei lähe iseenesest üle.  

Olukorra tõsiduse juures on väga rõõmustav, et Tartus tegutseb Pastoraadi Hingehoiukeskus ja 24/7 hingehoiutelefon (116 123). Loodud on SinuABI.ee kristliku hingeabi platvorm, kus küsimustele vastavad kristlastest psühholoogid, terapeudid, vaimulikud, kaplanid ja hingehoidjad ning hingehoiualast abi pakub EELK Diakoonia- ja Ühiskonnatöö SA. Abiks oleks, kui ka vaimulike ettevalmistamisel saaks hingehoiu valdkonnas rohkem rõhku panna laste ja noorte hingehoiule. Ennekõike aga kasvatada endas oskust näha igas lapses ja noores jumalanäolisust, unikaalset osa loodust, kelle käekäik meile tingimusteta korda läheb. 

Hädas oleva õnnetu lapse ja tema pere jaoks ei ole probleemide lahendamisega aega oodata. Iga tund ja iga päev loeb. Selleks, et luua kestlikku, elujaatavat ja tulevikku vaatavat tugevat ühiskonda, peame aitama oma üksindusest, ängistusest ja lootusetusest välja tulla nendel lastel, kelle igapäevased kaaslased on depressioon või muud vaimse tervise hädad. Aeg ei oota.

 

 

 

 

Kristel Engman,

kolumnist

Inimese Poeg on tulnud otsima ja päästma kadunut. (Lk 19:10)