Meie usume Eestisse

Pühapäeval tähistasime vabariigi 84. aastapäeva.
Pidulikku nädalalõppu jäid presidendi aastapäevakõne ja vastuvõtt Estonia teatrimajas, jumalateenistus Kaarli kirikus ja mujalgi Eestimaa kirikuis, kaitsejõudude paraad Vabaduse väljakul, lipu heiskamine Pika Hermanni torni Narvas ja Tallinnas, mälestushetked Vabadussõja monumentide juures Eesti linnades, teenetemärkide ja aastaauhindade üleandmine, maavanemate vastuvõtud kohtadel.
Iseseisvuspäeva jumalateenistuse jutluses Kaarli kirikus pani peapiiskop Jaan Kiivit palvesse maa ja rahva, tema hea käekäigu ja tuleviku. Sama päeva varahommikul kell 7.18, kui päike idapiirilt Eestimaa kohale jõudis, kõneles Hermanni kindluse õuel lipuheiskamisel Narva Aleksandri koguduse õpetaja Villu Jürjo, kelle palves oli kinnitus usku Eestisse, ühte ja ainsasse Eestisse.
«Mina usun Eestisse, teie usute Eestisse, meie usume Eestisse,» lausus päev varem president Arnold Rüütlilt Riigivapi IV klassi ordeni saanud vaimulik. «Meil ei ole teist Eestit olemas: on üks maa maailmas, on üks keel. Me usume sellesse maasse ja nendesse inimestesse, kellele see maa on isamaa. Aga usume ka nendesse inimestesse, kes on Eestimaa oma isamaaks valinud.»
Läbi tänulikkuse
Riigivapi IV klassi ordeni kavaler Villu Jürjo on üks 69 endisest Ülemnõukogu saadikust, kes 1991. aasta 20. augustil Eesti iseseisvuse poolt hääletas. Ta meenutas, et toona ei hääletanud mitte kõik saadikud selle otsuse poolt. «Eemale jäi nii vasak- kui ka parempoolseid, näiteks Kaido Kama,» meenutab õpetaja Jürjo ja tunnistab, et tema on Eestis toimunud muutustega rahul. «Tahtsime vaba Eestit ja selle me ka saime. Kuidas me seda vabadust kasutame ja kuidas elada oskame, selline meie riik ka on.»
Laupäeval Kadrioru lossis teenetemärkide kätteandmise tseremoonial tuletas autasustatute nimel kõnelenud Tartu Teoloogia Akadeemia rektor Eenok Haamer tänukõnes meelde, et märkaksime sagedamini heategu ja tänaksime selle eest. «Meie minevikus on sündinud ime: Jumal on andnud meile kingituse – iseseisvuse. Meie probleem on see, et oskame vähe tänada Jumalat ja üksteist selle kingituse eest. Tänamatu lootus sulab otsekui talvine härmatis,» ütles rektor Haamer Piiblile viidates.
Vaid tänulikuna oma teed käies on eestlastel tulevikku, kinnitas Eenok Haamer. «Me vajame tänulikkust oma ellu. Tänulik inimene on avatud, teiste suhtes sõbralik, heatahtlik ja rõõmus.» Kui eesti rahvas hakkab tänama, toimuvad temas muutused paremuse poole, on õpetaja Haamer veendunud, sest takistusi muutumise teel ju pole ja kõik oleneb meist endist. «Me ei taha ju, et meie lootus sulaks kui härmatis. Soovime, et oleksime olemas tulevikuski,» on õpetaja kindel eestlaste kestmises.
Sirje Semm