Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Meie ülesanne on püsida usalduses

15.03.2017 | | Rubriik: Jutlus

Ehkki Jeesus oli juutide silma all teinud nii suuri tunnustähti, ei uskunud nad siiski temasse, et läheks täide prohvet Jesaja sõna, mis ta oli öelnud: „Issand, kes on uskunud meie kuulutatut? Ja kellele on ilmutatud Issanda käsivart?“ Seepärast nad ei suutnud uskuda, et Jesaja oli veel öelnud: „Ta on pimestanud nende silmad ja teinud nende südame kõvaks, et nad silmadega ei näeks ja südamega ei mõistaks ega pöörduks, et ma parandaksin neid.“ Seda ütles Jesaja, sest ta nägi Jeesuse kirkust ning rääkis temast. Siiski uskus ka palju ülemaid temasse, kuid nad ei tunnistanud seda variseride pärast, et neid ei heidetaks kogudusest välja, sest nad eelistasid inimeste tunnustust Jumala tunnustusele.
(Jh 12:37–43)
Aastakümneid tagasi tehti ameeriklaste hulgas küsitlus, kus paluti vastata küsimusele, kes oli Jeesus. Suurem osa küsitletutest arvas, et Jee­sus polnud kindlasti selline mees nagu iga teine – et ta oli küll inimene, aga mingis mõttes eriline. Vähem kui pooled leidsid, et Jeesus oli Jumal inimeste hulgas. Üsna väike hulk küsitletutest aga arvas, et Jeesus oli jumalik, sest ta kehastas parimat osa inimlikkusest.
Küsimus, kes oli Jeesus, on ilmselt lõputu ning jääv mõtlemisaine. Seda on arutatud aastasadu enne meid ja küllap jäädaksegi arutama, kui antud teema mingil põhjusel jälle aktuaalseks muutub. Samamoodi nagu küsimust Jumalast ning tema rollist meie elus või meie suhtest temaga.
Jeesust on täielikult tundnud vähesed. Tema tõelist loomust on näinud vähesed. Ja kõige traagilisem on see, et paljud ei tahagi näha tema tõelist olemust. Usk Jumala Poja sõnadesse kipub taanduma millekski, mille tunnistamine tänapäeva inimesi pigem hämmastab, tekitab vaenulikkust või paneb hoopis ükskõikselt õlgu kehitama. Kes teab, mis on viimselt sellise suhtumise taga – kas ajalugu, kultuuriline taust või võõrvõimude järelmõjud. Võimalik aga, et mingil määral produtseerib sellist skeptilisust hoopis ka hirm millegi üleva ees, aukartus millegi sellise ees, mis ületab meie inimlikkuse. Eks võib ju kõhedaks võtta miski, mis meie pingutustest hoolimata ei allugi me kontrollile.
Dostojevski on kord öelnud, et ilma Jumalata on kõik lubatud. Ja ta pole olnud kaugeltki esimene, kes teab, et ilma austuseta kaotab inimene iseenda. Sest pühaduse tunnetuseta läheb justkui kaotsi ka inimese hing, mis on ju viimselt meie kogu olemuse keskpunkt. Väline vorm ei oma seejuures mingit tähtsust. Väline vorm on inimese jaoks ja inimese loodud, Jumala ees maksab vaid meelsus, sisemine hoiak, südame puhtad toonid, Jumala elav sõna.
Ilmselt ongi aeg-ajalt vaja, et keegi või miski meile me Jumala kätte näitaks, tema poole osutaks. Vestlesin kord ühe väga põneva inimesega, kellega rääkisime õige mitmetest asjadest: usust, Jumalast, taevatähtedest, inimhingest. Õigemini rääkis rohkem küll tema, mina kuulasin andunult ning ilmselt oleksin võinudki teda kuulama jääda. Nõnda palju oli öelda ühel elukogenud ja Jumalat kogenud inimesel. Seal tema vastas istudes tabasin end järsku mõttelt, et vahel piisab Jumala nägemiseks sellestki, kui vaatad oma kaasinimesele otsa. Vaatad otsa, et tabada tema silmades ning näoilmetes Looja kirgast peegeldust.
Tuntud prantsuse religioonifilosoof Blaise Pascal on kirjutanud oma „Mõtetes“ nõnda: „Näha Jee­sus Kristust kõigis inimestes ja meis endis: Jeesus Kristust isana oma isas, Jeesus Kristust vennana oma vendades, Jeesus Kristust vaesena vaestes, Jeesus Kristust rikkana rikastes, Jeesus Kristust õpetlase ja preestrina preestrites, Jeesus Kristust valitsejana vürstides jne. Sest oma auhiilguse tõttu on ta kõik, mis on suur, kuna ta on Jumal, ja oma sureliku elu tõttu on ta kõik, mis on väeti ja vilets. Sellepärast ta võttiski kanda tolle õnnetu seisundi, et ta võiks olla kõigis inimestes ja pakkuda eeskuju kõigile seisustele.“
Jeesuse jumalikkus ja inimeseks olemine, tema ülevus ning alandus haakuvad praeguse paastuajaga eriti kõnekalt. Haakuvad selle mõttega, et ometi kõikjal olles ja viibides ei jõua me alati temani ning et ka tema sõna või olemus ei suuda alati tuua valgust me ellu. Seda aga just siis, kui me ise tema sõna vastu võtta ei oska või ei taha – kui me teda endi keskel ära tunda ei oska või ei taha või ei julge …
Jumal aga ei muutu ega kao, muutume ja kaome meie. Jumal ei tõmba piiri hea ega kurja vahele, seda teeme meie. Jumal ei karista meid asja ees, teist taga, me ise karistame ennast läbi oma otsuste ja kiusatuste, millele me vastu ei suuda panna. Meie Jumal ei ole kättemaksu ihkav Jumal, vaid suunav Jumal. Meie ülesanne on aga püsida usalduses, et kõik, mis temalt tuleb, on meile millekski vajalik ja hea.
Leidkem siis kinnitust ka üksteisest, vaadakem üksteise silmadesse ning otsigem sealt Jumalat – elavat ja ehtsat. Otsigem taevatähtedesse kirjutatud Jumalat, lumeräitsakaisse sulanud Jumalat, otsigem Jumalat oma südamete kõige põhjatumatest soppidest. Aamen.

Anna-Liisa Vaher

 

 

 

 
 

Anna-Liisa Vaher,
kaitseväekaplan

Inimese Poeg on tulnud otsima ja päästma kadunut.
(Lk 19:10)