Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Meie ülesanne on külvata

03.11.2021 | | Rubriik: Jutlus

Kui nad siis Kapernauma tulid, astusid Peetruse juurde templimaksu kogujad ja ütlesid: „Kas teie Õpetaja templimaksu ei maksa?“ Peetrus vastas: „Küll ta maksab.“ Ja kui ta koju tuli, ennetas Jeesus teda ja küsis: „Mis sa arvad, Siimon, kelle käest võtavad kuningad maa peal tolli või pearaha? Kas oma poegadelt või võõrastelt?“ Aga kui Peetrus ütles: „Võõrastelt“, lausus Jeesus talle: „Siis on pojad vabad. Aga et me neid ei ärritaks, mine järvele, heida õng sisse ja võta esimene kala, mis üles tuleb! Ja kui sa tema suu avad, leiad sa hõbeseekli. Võta see ning anna neile minu ja enese eest!“  Mt 17:24–27

„Jeesus, mind meeles pea, tulles oma kuningriiki, Jeesus, mind meeles pea, tulles oma kuningriiki.“

Nende Taizé lauliku sõnadega alustan oma järjekordset jutlust, sest eelmisega juhtus täna just selline lugu nagu aastaid tagasi kursusetööga – üks vale arvutiklahvi vajutus, ja kogu tehtud töö on sekundiga haihtunud.

Nii juhtub mõnikord ka elutööga – ühe hetkega võib see lõppeda. Võib lõppeda nii tegija kui töö. Ma olen kuulnud öeldavat, et kaks asja on siin maa peal kindlad: maksud ja surm. Tänane jutluse kirjakoht ongi keskendunud maksudele.

Koju saabunud Peetrus ei jõudnud veel suudki avada, kui Jeesus teda kõnetas:„Mis sa arvad, Siimon, kelle käest võtavad kuningad maa peal tolli või pearaha? Kas oma poegadelt või võõrastelt?

Nüüdseks kaks aastat kestnud suur üleilmne viiruselaine on tohutult kasvatanud ka pingelaineid. Tihti ei teata, millest kinni haarata. Ühed räägivad üht, teised teist. Igaks juhuks ärgitatakse koguma, talletama, lisama keldritesse, aitadesse, külmikutesse mitmesugust kraami. Samas antakse ka teada, et kriisi olukorras võidakse kogutut haarata tagasi ühiskasutusse.

Peetrus vastas Jeesusele: „Võõrastelt.“

Jah, ärevaks tegevatesse aegadesse peaksime tõsiselt suhtuma ja endalt küsima – mis on mulle siis tähtis? Kus on mu aare? Mille või kelle küljes mu süda ripub? Kellele või millele ma loodan? Mida ootan? Mis on kõige selle eesmärk ja mõte?

Jeesus selgitas Peetrusele: „Siis on pojad vabad. Aga et me neid ei ärritaks, mine järvele, heida õng sisse ja võta esimene kala, mis üles tuleb! Ja kui sa tema suu avad, leiad sa hõbeseekli. Võta see ning anna neile minu ja enese eest!“

Mäletan lugu oma vanaisast, kes läks sõjajärgsel kevadel põllule vilja külvama. Naabrimehed, taluperemehed, hakanud teda keelama, et ärgu nähku asjata vaeva. Sügisel ei ole enam talunikud oma maa peremehed, vaid uus võim võtab nagunii kõik endale. Vanaisa oli vastanud, et põldu ei vii keegi ära, seda tuleb kevadel harida ja külvata seeme, et maa ikka vilja kannaks. Pole tähtis, kes selle saagi korjab, tähtis on külvata. Kui ei külva, siis pole ka saaki oodata. Kui maa eest ei kanta hoolt, ei kanna see ka vilja, hoopis hakkab kandma ohakaid, mis ei kõlba kellelegi. Ja vaba mehena vanaisa külvas seemne põllule.

Siinse maailma raskused ei peaks meile suurt hirmu ega muret tekitama. Sest kui meil on usk Jeesusesse, siis me oleme vabad. Nii ta kord kinnitas seda Peetrusele ja täna kinnitab sõna läbi meilegi, kes oleme teda mitte ainult kuulanud, vaid ka vastu võtnud. Jumala lastena oleme siis vabad maailma korra hirmust ja vabad surmahirmust.

Jeesus ütles, et ta ei ole sellest maailmast, vaid ta tuli siia maailma, et võita ära iga inimene selle maailma valitseva kurja käest. Läbi omaenese surma. Läbi ristisurma võitnud igavese elu pärandi. Jeesus on maailma ära võitnud. Maks on makstud!

Seda kõike lõpuks ära tundes hajuvad meie raskused kui hommikune udu enne päikesetõusu.

Meie, kes oleme Issanda ära tundnud, kas oskame teda tegelikult väärtustada?

Oh kui palju oleme otsinud hingeabi või vastuseid eluküsimustele igalt poolt mujalt.

Lõpuks leiame midagi imeliselt kallihinnalist ning nagu kadunud pojad suundume teele isakoju. Leiame armastava Jumala ja tema läbi ka armastuse nii enda kui teiste inimeste ja kogu loodu vastu.

Jumal oma armastuses võtab, Jeesuses Kristuses ta parandab ja Pühas Vaimus uuendab meie rikutud ja haavatud inimloomuse. Et me jõuaksime kadumatute aaretena igavesse ellu.

Jumalariigi kodanikena on meile antud selles maailmas ülesanne külvata taevase riigi rahu, julgustust ja rõõmu igale inimesele. Issand ise annab meile selle võimaluse kaasteelistena kohtuda kas hetkeks või pikemaajaliselt. Mõnikord antakse meie südamesse kanda teise koormat või maksuvõlga. Jeesus ei andnud Peetrusele raha templimaksuks, vaid juhendas teda, õppinud kalameest, kuidas õngega leida vajalik maksuraha. Järgides Jeesust on meilegi antud võimalus mõista taevariigi saladusi.

„Jeesus, mind meeles pea, tulles oma kuningriiki, Jeesus, mind meeles pea, tulles oma kuningriiki.“

Aamen. 

Reet Eru,

Harju-Madise koguduse õpetaja

Seadus on ju antud Moosese kaudu, arm ja tõde aga tulnud Jeesuse Kristuse kaudu. (Jh 1:17)