Esileht » Elu ja Inimesed » Ühiskond »

Meie üks eluhingus loodusega

18.03.2015 | | Rubriik: Ühiskond

Aili Paju tunneb loodust ja jagab raamatuis oma kogemusi. Põhjarannik

«Kas oled märganud, et roosid lõhnavad professionaalselt?» küsib Aili Paju.
Aili Paju tuntakse eelkõige loodusravi taas ausse tõstnud arstina, kes on eestikeelset lugejat õpetanud oma keha signaale tundma, reageerima, siis kui veel aitavad lihtsamad ravivahendid. Tutvustanud ravimtaimi, kelle vägi tervistab, appi tuleb.
Ta kutsub ju tegelikult niiviisi rahvast tagasi looduse juurde, seda ka mitmes oma raamatus. Ainult saja aasta eest, kui inimesed linna voolama hakkasid, algas võõrandumine maast, aga selle kõrvale on panna aastatuhanded rakumälu elust looduse lähedal. Loodust taasavastada, uut sidet luua niisiis ei peaks olema kole raske, ometi teeb seda veel küllalt vähe linnaga harjunud inimesi ja neid peetakse erilisteks. Miks?

Ei keela oma kogemusi
Raamatus «Kui taimed räägiksid» kirjutab Aili Paju, et esimene samm on inimlikust enesekesksusest loobuda, mitte näha taimes esmalt seda, mida tast kasulikku tarvitada. Pigem osata taimes ära tunda kaaslast. See polegi nii raske, sest nähtamatu, kuid kindel sild kulgeb südame ja tundeelu kaudu. Inimhing ei erinegi taimehingest nii palju.
Taimed näevad, kuulevad, tunnevad, mäletavad, hingavad, ainult nad ei tee seda inimese kombel. Neil on omad viisid. Taim suhtleb inimesega, ta tunneb ära hoolitseja, tajub enese ümber liikumist. Taime hingamine tugevneb õitsemise ajal, tänu sellele püsib ta ka vaasis hoolitsuse toel küllalt kaua. Taim reageerib muusikale, harmooniale ja disharmooniale, umbes samamoodi nagu inimese vererõhk.
Tihti on märgatud, et koos inimesega lahkub või jääb kängu tema hoole all olnud, temaga hingeliselt seotud taim. Taim reageerib ägedalt ka siis, kui tema lähedal vigastatakse teist orgaanilist keha, ta saadab liigikaaslastele signaale ja kui inimene on piisavalt tundlik, siis temagi «kuuleb» neid.
Samavõrra lähedal on Eesti inimesele linnu- ja loomariik. On vaja teha omalt poolt üks samm, näiliselt tagasi. See ainult näib nii.
Võib-olla tuleks luua maakodu, teha loodusvaatlusi, leida oma lind või loom. Võib-olla peab loobuma kinnisideede nimel taotlemisest, ja selle asemele antakse muu: tunderikkus, avardatud taju, arusaamine.

Maakodus toimetades
Aili Paju kirjutab raamatus «Need päevad on minu», kuidas maakodus toimetades kasvas ta võime tabada kõiges elusas ühise elu voolamist. Olgu see linavästrik, pruunselg-põõsalind, suitsupääsuke, metskits. Ta kirjutab huumoriga: «Hoolimata mu aeglusest, lennuvõime puudumisest, soovimatusest putukaid ja tõuke süüa respekteerivad mu maakodu aeda pesitsema tulnud laululinnud mind nagu pereliiget või vanemat õde.» Ja see pole üldsegi nii võimatu, kui suhtud lindu nagu ligimesse, tunnistad nende õigust segamatule, loomupärasele elule.
Teisal jätkab: «Juba teist aastat märkan, et metskits eelistab poegida sauna juures tihedas põõsastikus. Ja kui metsas pauguvad jahimeeste püssid, ruttavad sinnasamma suured ja väikesed metssead. Kordagi pole nad kärssa löönud mu tillukesse kartulipõldu, nad isegi ei trambi otse üle põllu, kui kiire neil ka poleks.»
Kui oled võitnud loomade usalduse, tulevad nad küllalt tihti külastama, tervitama ja ka hädas abi otsima. Siin on üks raske moment: kui linnu- ja loomariigis käib olelusvõitlus ning inimest appi kutsutakse, siis kas ta teab alati, millal ja kuhu sobib sekkuda? Aga inimene õpib, õpib. Mitte sekkuma, kui ainult ehk kaitsma harakate ja ronkade eest.
«Kuid tippsündmuseks on vana mägra külaskäigud, kui ta tiigi juures maiustamas käib. Kunagi ei unustanud ta tulemast aia taha, et sõbralikult röhatada – arvan, et see on tema tänu – ja vudida siis metsa poole. Kuid need etendused toimuvad vaid siis, kui olen parajasti siin üksi.»
Üksi siiski ei pea tingimata olema, võib olla koos kellegagi, kes sedasama mõistab, on ju hea, kui mõistjaid juurde tuleb.
Juune Holvandus

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)